Loll maksab rohkem

Ettevaatlikkuses pole mitte midagi halba. Millegipärast on see aga kaasa toonud olukorra, kus noor laenuvõtja küll teab, et ta peaks kinnisvara ostes alla küsima nii ostuhinnast kui ka laenutingimustes, kuid eriti seda teha ei juleta. Ise seda teed läbi käies kuulsin mitme tuttava käest küsimusi, mis siis saab, kui nahaalse küsimise peale ostetavast varast üldse ilma jääda. Samuti tajusin suhtumist, et niikuinii ei tulda pakkumisele vastu. Tegelikkuses on aga kinnisvaraostu hinnas kokkuleppimisega sama lugu mis palgatõusugagi – küsida tuleb sellist summat, et häbi on. Kui ei ole, küsid valesti. Pealegi – loll pole mitte see, kes rohkem küsib, vaid see, kes üle maksab.

Tee endale asjad selgeks

Peale selle on noortel koduotsijatel põhjendamatu hirm laenuvõtmise ees. Sageli kuuleb ju lauset „20 aastat panga ori“. See on mõtteviis, mis tihtipeale pidurdab elus järgmist sammu tegemast. Kes pangalaenu ei tasu, tasub enamasti veel kallimat üürigi. Mina eelistan maksta enda kodulaenu, selle asemel et võõra inimese pangalaenule veel kõrge üüriga pealegi tasuda. Mõistagi on kinnisvara omamine ja üürimine igaühe enda eelistuse küsimus. Ent kui on olemas kindel soov ja tahe endale elupaik soetada, ei tuleks lasta end valehäbil tagasi hoida ja iga esmase pakkumisega nõusse jääda.

Julgema tegutsemise võti on enne ostu endale protsess üksipulgi selgeks teha, mitte lasta end hirmutada müüjate ja pankade demagoogiliste võtete eest ja mõista, et tegelikkuses küsijale suu pihta ei lööda. Pealegi pole põhjust mõelda, et täna tehtud otsus kehtib elu lõpuni. Inimene on ometi kohanemisvõimeline olevus.