Kõige uuendusmeelsem rahvas maailmas

President Meri kutsus üles Eesti Nokiat looma, ärgitades meid olema innovaatilised, et seeläbi edukamad olla. Täna ei ole Nokia enam kaugeltki edukuse sümboliks. Nokiale edu toonud turud on hõivanud uued innovaatorid ning Nokia otsib uuesti oma teed, mis tundus varem nii turvaliselt sillutatud. Innovaatorid loovad ettevõtluses täiesti uusi ärivaldkondi või muudavad olemasoleva äri reegleid sedavõrd, et senised turuliidrid on jõuetud reageerima. Steve Jobsi tuuakse sageli positiivseks eeskujuks innovatsiooni alal. Tema juhitud Apple haaraski suure osa turust, mille vilju Nokia nautima oli jäänud. Samuti on tõsiasi, et Steve Jobs ei leiutanud tehnoloogia alal midagi eriti uut. Tema innovaatilisus peitus oskuses kasutada olemasolevaid leiutisi enda toodetel.

Nii nagu looduses kaovad evolutsiooni käigus liigid, mis ei suuda kohaneda, ja tekivad uued, kaovad ka majanduses tööstusharud ja ettevõtted, mis ei suuda uueneda, ning koha haaravad teised. Niisamuti on näinud ajalugu inimtsivilisatsioonide ning riigikordade õitsengut ja kadu. Kes ei uuene ega arene ning jääb heaolu nautima, peab ruumi tegema teistele.

See viib vägisi mõttele, et miks me ainult ettevõtluses innovatsioonile õhutame. Innovatsioon peaks olema kõikehõlmav elukorralduse alus, alustades riigikorraldusest ning lõpetades haridusega. Kahjuks ei ole positsiooni hoidjad peaaegu kunagi uuendajad. Jäädakse mugavustsooni ja nauditakse heaolu. Kogu töine energia kulub positsiooni säilitamisele. Samu asju üha jälle ja natuke paremini tehes ei saa me olla tänases äärmiselt konkurentsitihedas maailmas edukad ei ettevõtja ega ka riigina. Leides Eesti Nokia või saades uueks Põhjamaaks võime olla õnnelikud vaid korraks, nagu loteriil võitnu. Ajalugu näitab, et enamasti pole seda rõõmu kauaks. Edu ei ole mitte sihtpunkt, vaid teekond. Me ei pea otsima mitte Nokiat, vaid teejuhti, mis juhatab teed edu labürindis.

Ühiskonnakorralduse aluseks sobiks strateegiline innovatsioon suurepäraselt. Lihtsamalt öeldes, otsigem strateegilist erinevust! Selle kolm põhialust on kuluefektiivsus, eristumine ja fokuseerimine.

Odav tööjõud on olnud meie edasiviija kahel viimasel kümnendil. Järgmistel võiks selleks olla kuluefektiivne riik. Laristav riigiaparaat kurnab ettevõtlust ja meie ühine rikkus ei saa kasvada. Kui mõisa köis lohiseb, kannatab maksumaksja moraal. Targalt majandatud riigiaparaadile on meeldivam makse maksta. Efektiivne riigi majandamine annab meie ettevõtetele uued eelised rahvusvahelises konkurentsis.

Võiksime erastada nii palju kui võimalik: meditsiin, haridus, reisiliiklus. Riik on korduvalt ennast halva omanikuna tõestanud – Estonian Air, Soome põgenevad arstid, pikad meditsiiniteenuste järjekorrad, iganenud õppekavad. See kõik on meile liiga kulukas. Vähem riigipalgalisi ametikohti loob rohkem konkurentsi tööturul ja konkurents sunnib olema innovaatilisem. Riik võib aidata kaasa strateegiliselt oluliste ettevõtete sünnile, kuid ei tohi olla nende pikaajaliseks doonoriks. Tänane Euroopa Liidu rahajagamine tapab ettevõtlust ja innovatsiooni. Peame leidma mooduse, kuidas seda raha kasutada nii, et meie ettevõtjad ei muutuks väljasuremisohus liigina loomaaia asukateks.

Oleme eristunud oma IT-valdkonna edusammudega. Tunneme uhkust Skype’i, e-riigi ja e-residentide üle. Esimesed sammud on tehtud, raputaks nüüd natuke ka! Miks me valime endiselt oma esindajaid riigikokku või kohalikku omavalitsusse nelja aasta järel? Tehniliselt suudaks meie tubli e-riik esindajaid jooksvalt valida ja kehva töö korral tagasi kutsuda. Parlamendi koht muutuks paigast, kus pika teekonna järel jalga puhata, juhtimiskeskuseks, mis parima saadaoleva energiaga juhib Eestit uute innovatsioonideni. Kulukat parteisüsteemi pole vaja. Lihtsuses peitub võlu. Hoiaksime suure hulga raha ja energiat kokku iga nelja aasta järel korduvalt valimispalaganilt, mille sisu ei erine pesupulbri või kassitoidu reklaamimisest. Keda me selle „demokraatiaga“ petame? Me ei vali ju ammu enam maailmavaadete, vaid halbade ning vähem halbade valikute vahel. Maksame parem raha otse valitud rahvaesindajatele palkadeks selle asemel, et parteidele jagades korruptsiooni finantseerida.

Kui küsida sagedamini kodanike arvamust referendumil, aitaks see ohjata populiste ja vastandajaid ning annaks võimaluse olla otsustamises kaasatud kõigile soovijatele. Meil on kõikjal internet, targad IT-mehed, e-valimiste kogemus. Mis meid takistab?

Äärmiselt oluline on säilitada fookust. Vaja on mantrat või ühist eesmärki, millesse rahvas usub. Ühine eesmärk liidab rahvast, ühtne rahvas on edukam ja efektiivsem. Nõukogude okupatsioonist vabanedes olime ühtsed ja tugevad, sest meil oli suur ühine eesmärk. Oli ka vabadussõja ajal. Saavutasime neil kordadel võimatuna näivat. Võiksime olla ühtsed ka siis, kui parasjagu sõda käimas ei ole. Oleme Eesti üle uhked, kui siin on hea elada. Eestis on hea elada, kui oleme edukad ja meie kui riigiga arvestatakse. Pole vahet, millisesse liitu kuuluda. Küll on suur vahe, kas oleme selles sabassörkijad ja käsutäitjad või võrdsed partnerid. Kui selgub, et mõni otsus lõhub rahva ühtsust, siis pole ju keeruline anda e-kodanikele võimalus referendumil „jah“ või „ei“ vahel valida.

Ärme siis otsi enam Nokiat! Keegi ei taha samastuda Soome, Rootsi, Singapuri või kellegi teisega. Tahame olla meie ise. Oleme siis innovatsiooni vabariik! Seame sihiks olla kõige innovaatilisem rahvas kogu maailmas. Vahet pole, kas rikaste või vaestena, peaasi, et vabade ja õnnelikena. Meile antud aeg on liiga lühike, et seda igavalt mööda saata.