Eestlane rikkaks ja väärikaks

Kui Eestis rõõmustaks iga ettevõte tasuta või odavalt saadud töö üle, siis sealselt vastutavalt toimetajalt sain kurja ja kirgliku vastuse, mis oli enam-vähem selline: “Artikkel meeldis, aga teie ettepanek on uskumatu. Mis teil arus on? Tasuta? Kas tahate meie kaasautoritelt töö ja leiva võtta? Kas eestlased teevadki tasuta tööd? Te lasete niiviisi ju majanduse põhja.”

Kui esimene ehmatus möödus, mõistsin, et see vastus ei olnud ainult mulle, vaid ilmselt tervele “odavale” Ida-Euroopale (kaudselt ka immigrantidele-pagulastele), kes tungivad läände ja on valmis sama töö poole odavamalt ära tegema. Tegelikult oli mulle vastanud juhtivtoimetajal õigus. Teda pahandas, et tasuta tehes solgitakse turgu, vähendatakse kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö väärtust. Kord alla lastud latti ei saa enam tagasi üles tõsta. Eestis on kahjuks nii läinud teadlaste, inseneride, õpetajate, paljude oskustöölistega, kelle madalat töötasu peetaksegi loomulikuks.

Mitmed välismaised koostööpartnerid on muu jutu sees andnud veel vihjeid, mis aitaks Eesti väärtust rikaste riikide silmis tõsta ja võrdväärsemaks partneriks muutuda. Tasuta töö, alandlikkuse ja paljudele läänes olulistele asjadele tähelepanu pööramiseta kahjuks edu ei tule. Siit jõuabki viie sammuni, millele Eesti võiks tähelepanu pöörata, kui tahame oma majandust turgutada, eksporti suurendada ning maailmas midagi tähendada, aga eelkõige –Eesti ka oma rahva jaoks paremaks elamiskohaks muuta.

Eestlaste palgad on tähtsad. Raske on pakkuda oma teeneid, olla konkurentsis, kui ametikohad, mis mujal on kõrgelt väärtustatud, on Eestis alamakstud, ning ka vastupidi. Mujal saab kohalik inimene alati rohkem palka kui võõras. Meil on tihti vastupidi. Samuti peab palkades olema mõistlik lõhe, mida on võimalik majanduslikult põhjendada. Üldine süsteem ei saa toimida põhimõttel, et paremat palka saab see, kes julgeb küsida või kes kuulub õigesse parteisse või elab õiges kohas.

Eestis peab ka eesti keel olema tähtsam kui teised keeled. Kui meil aktsepteeritakse, et töötaja (kas kõrgele kohale tulnud rootslane või tööstuses töötav venelane) ei pea tingimata kohalikku keelt oskama, siis vaadake, mis toimub teistes riikides. Isegi ametikohtadel, mida reklaamitakse rahvusvaheliselt, eeldatakse kohaliku keele mingil tasemel oskamist või algkursuse läbimist. See toimib Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal, Hispaanias jne. Eestlased on need, kes peavad isegi oma kodumaal vahel oma keelest loobuma ja võõrkeeles asju ajama. Kas see tuleks kõne alla Rootsis, Soomes või mis tahes teises riigis? Ei iial.

Eesti on väike riik – liiga suur kontrast piirkondade arengu ja heakorra vahel ei too ainult eestlaste palgele häbipuna ja turisti näole imestuse, vaid on häbiplekk kogu riigile ja vähendab eestlaste võimalust olla lääneeurooplastega võrdväärne partner. Üks lääne ärimees küsis minult pärast Eesti ringsõitu, et miks teil lubatakse lobudikke, põlenud ja lagunenud maju aastate viisi alles hoida, tema lõhuks need esimese asjana ära. Ja miks ei saa paarikümne kilomeetri kaugusele suuremast linnast teid korda teha.

Kui on oluline, et poleks ääremaid ja vaesust, siis saab sellega taas riigi tasemel ja euroraha abil palju kaasa aidata. Soodustused ja palgatoetused võiksid olla äärealadel, mitte aga Tallinna või Tartu ettevõtetel. Ääremaade majandust elavdades riik kokkuvõttes võidab, isegi kui algul kulutab. Kus on infrastruktuur, tuleb inimesi ja ettevõtlust. Paljudes riikides makstakse ääremaadel suuremat palka, pakutakse sealsetele ettevõtetele maksusoodustusi, arendatakse infrastruktuuri. Kõik selleks, et neid, kellele ääreala elu muidu meeldib, seal hoida.

Kahjuks maksab tänapäeva maailmas lisaks töökusele ja tublidusele ka julgus, enesekindlus, turundamisoskus, oskus kiita oma võimeid ja näidata ennast parema ja suuremana. Kunagi ütles üks ameeriklane, et tema ostab vaid talle tuntud riikide kaupa, mitte sealt, kust saab odavamalt. Sügisel oli ühe Taani õunaaiandi väraval silt “Meil on õunad otsas, kohtumiseni järgmisel suvel”. Miks suudab ülikõrget hinda küsiv taanlane müüa oma õunu, samas kui Eesti odavad õunad mädanevad maas? Miks Soome täiesti tavalises kämpingus on suvel telk telgi küljes kinni ja selle eest küsitakse kõrget hinda, aga rohelises Eestis on ilusad turismikeskused tühjad? Järelikult pole tähtis hind, vaid riigi kuvand. Peame näitama ennast võrdväärsena, rikkama, turvalise ja võimekamana. Nõukogude aja lõpus oli eestlasel Ameerikas ja Kanadas kohati parem kuulsus. Kui kuuldi, et külalised olid Eestist, öeldi: “Jah, teame, et eestlased suutsid venelastele vastu astuda, mitukümmend miljonit teid on?” Kui kuuldi, et ainult natuke üle miljoni, vajus ameeriklaste suu lahti. Seega, Eesti peab ennast jõudsalt reklaamima ja oma tugevusi rõhutama, sest maailm armastab edukaid.

Kui eesmärgiks on stabiilsem ühiskond, majanduse elavnemine ja vaesuse vähenemine, peab lisaks piirangutele, takistustele olema pakkuda ettevõtetele ja kodanikele ka präänikuid. Maailmast võib tuua taas sadu näiteid, kuidas saab ettevõtteid “riigi heaks” rakendada, andes samas ettevõtetele ka omalt poolt vastu, kehtestades maksusoodustusi, võimaldades soodsamatel tingimustel laenu. Eesti enamasti kiusab ettevõtjaid või siis laseb vabalt välisettevõtetel ennast tüssata.

Paika panna ja kokku leppida pikaajalised eesmärgid, mida ei mõjutaks parteide huvid, vaid mis on n-ö poliitikaülesed, Eesti kestmajäämise ja majandusarengu eesmärgil, mis oleks olulised täna, homme ja ka kahekümne aasta pärast.

Eesti kui väike riik peaks seda suutma, kas või euroraha toel. Rahvast, kellest jätkuvalt märkimisväärne osa elab nüüdisaegsete mugavusteta, ei võeta võrdväärsena, vaid vaadatakse kui kolmanda maailma riiki. Taanlased on öelnud, et neil kehtestati 1960ndatel nõue, et igas majas peab olema veevärk sees. Kui algul oligi tagurlikke vastupunnijaid, oli pärast elatustaseme tõus märgatav. Kinnisvara väärtus, inimväärikus ja töövõimekus kasvasid märgatavalt. Eesti on saanud euroraha peal palju ära teha, ehk saab ka seda?