Õiged ja lollid väärtused

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise referendumi tulemus pani taas mõtlema, kuidas selgitada inimestele, et nende vaated ühele või teisele asjale on maailma muutumise tõttu vananenud või pole enam ainuvõimalikud. Üldse, millist sõna kasutada – kas vaated või väärtushinnangud saavad vananeda, aeguda, moest ära minna?

Esimeste referendumijärgsete päevade jooksul saime Londonis, Brüsselis ja Tallinnas täiesti mõistlike inimeste suust teada, et lahkumise poolt hääletasid tagurlikud või Kremli poolt ajupestud või madala haridusega või vanadusest nõdrad inimesed. Neid nimetati idiootideks ja lollideks.

Lahkumise pooldajate liider Boris Johnson, kes on üks kõige haritumaid lääne poliitikuid ning kindlasti mitte lihtlausetega rääkiv populist, sai hoobilt külge Donald Trumpi kaksikvenna sildi. Britid olevat massiliselt guugeldanud küsimust, mis on Euroopa Liit (hiljem selgus, et see väide on pehmelt öeldes eksitav).

Tegelikult kuulsid Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise pooldajad enda kohta kõike seda juba pikalt enne rahvahääletuse päeva, kuid meie siin Euroopa teises servas lihtsalt ei pannud seda tähele.

Euroopa ja brittide ühistes huvides on Ühendkuningriigi Euroopa Liitu jäämine. Selge peaks ka olema, et see on samuti Eesti huvi. Sellest hoolimata saan aru, miks hääletus just sedapidi lõppes – ja lahkumise pooldajate idiootideks tembeldamine ning avalik mõnitamine polnud põhjuste seas kaugeltki viimasel kohal.

Sõna “idioot” on leidnud hoogsat väärtusdebati relvana kasutamist ka Eestis.

Viimati avastasin selle sõna presidendiks pürgiva riigikogu esimehe Eiki Nestori intervjuust ajalehele Hiiu Leht. Nestor demonstreeris kõigepealt 101 piires arvutamise oskust ning prognoosis, et 85 riigikogu liiget on valmis ühise kandidaadi – ma oletan, et siis tema enda – peale kokku leppima. Seejärel andis kandidaat teada, mida ta arvab inimestest, kes räägivad, et 27aastane naine, kel pole lapsi, on kahjulik element: “Vabandage mind, aga niisuguseid idioote on ka mujal Euroopas. See on osa inimese vabadusest – olla loll.”

Jälle, olen samuti seda meelt, et iga naine, olenemata east, otsustab ise, kas üldse ja kui palju lapsi ta saab. Samas on raske mõista, miks peab neid, kes küsivad, ka kujundlikumas vormis, kuidas jääb sel juhul Eesti rahva juurdekasvuga, idiootideks sõimama. Suure tõenäosusega õnnestus Nestoril oma sõnavõtuga veel paar inimest tõugata EKRE suunas. Avalik solvamine on üks kindlaim vahend arvamuste polariseerimiseks ning mingi seisukoha kinnistamiseks.

Kooseluseaduse algatajad üritasid konservatiivsemale osale Eesti ühiskonnast selgeks teha, et tegelikult on seadust vaja eelkõige 170 000 vabaabielus elava erisoolise paari elu kergendamiseks. Sama hästi oleks võinud samadele valijatele saata koju kirja teatega, et 40 riigikogu liiget peavad teid, kallid kodanikud, lihtsameelseteks ja kergesti manipuleeritavateks. Järgnenud arutelu käigus lendas solvanguid mõlemalt poolelt, kuid ei jäänud mingit kahtlust, et kooseluseaduse vastased ning ka selles küsimuses kõhklejad on algatajate meelest mahajäänud lollid. Uues riigikogu koosseisus on meil nüüd EKRE ja kooseluseaduse rakendamine on tõkestatud vähemalt neljaks aastaks.

Kui nõukogude okupatsiooni ajal peaaegu kõik riigi tagant varastasid, kes asju, kes tööaega, kes mingeid hüvesid, siis vabas Eestis oli kahtlemata õige öelda, et seda lubanud väärtussüsteemist tuleb kiiresti vabaneda, kuna see on muutunud sobimatuks. Aga on terve rida näiteid, mis pole kaugeltki nii must-valged.

Minu kadunud isa sünniaasta oli 1915. Ta elas seega suure osa elust riigis, kus vabadusega oli halvasti ja see kujundas vältimatult tema väärtushinnanguid. Paaril korral sattusime arutama uue Eesti riigi karistuspoliitikat. Liiga leebe, oli isa veendunud. Kurjategijad tuleb vangi panna, vangla ei pea olema puhkekodu, surmanuhtlusel on oma koht – need olid tema seisukohad.

Õnneks ei sattunud me rääkima sisserändest või samasooliste abielust. Ilmselt ei olnud tal neiski küsimustes teab kui progressiivsed vaated. Saan aru, miks ta nii mõtles. Mitme praeguse tipp-poliitiku eeskuju järgides oleksin pidanud ilmselt ütlema, et ta on idioot. Loomulikult ma seda ei teinud ning ka tema sai aru, miks mina omamoodi mõtlesin.

Inimestele ei saa uusi väärtushinnanguid mõne aastaga suhtekorralduslike trikkide abil ülevalt alla pähe panna. Kui seda üritada kurjalt ja solvavalt, siis võime väärtuslikke asju ära lõhkuda, nagu nägime äsja brittide näitel.