Richard Branson on kutsunud ettevõtlikke noori üles õpingutele aega mitte raiskama. Nimekiri edukatest ettevõtjatest, kes ülikoolist välja langesid, tundub tema sõnu kinnitavat: Bill Gates, Steve Jobs, Mark Zuckerberg, Steve Wozniak, Larry Ellison, Michael Dell, Ingvar Kamprad, Jack Dorsey, kui nimetada kõige tuntumad.

Paraku ei ole sellele nimekirjale võimalik kõrvale panna nende inimeste nimesid, kes Bill Gatesi või Steve Jobsi  eeskujul kooli pooleli jätsid ja täna madalapalgalist tööd teevad või on koguni töötud. Päris pika nimekirja saab aga edukate firmade asutajatest, kellel on kõrgharidus: Larry Page ja Sergey Brin (Google), Chad Hurley (YouTube), Bob Parsons (GoDaddy), David Packard (Hewlett-Packard), Fred Smith (FedEX), Gordon Moore (Intel), Jeff Bezos (Amazon), Jerry Yang (Yahoo!), Pierre Omidyar (eBay), Reed Hastings (Netflix) jne. Lisame siia Eesti edukad Kristo Käärmann, Taavet Hinrikus (Transferwise), Rain Rannu, Viljo Otsason ja Martin Koppel (Fortumo), kellel kõigil magistrikraad.

Tegelikult on kõrgharidust omandamata edukaks saanud ettevõtjaid vaid üksikud. See, et ettevõtlikule inimesele on kõrgkoolis veedetud aastad raisatud aeg, osutub uuringute põhjal hästi reklaamitud müüdiks.

Saja maailma rikkama inimese seast 68-l on kõrgharidus. Seega ei saa kõrgharidust kindlasti edukusele takistuseks pidada, kuigi ei pruugi olla selle vältimatuks eelduseks.

Õppimine võib osutuda raisatud ajaks, kui õpitakse eriala, mis ei köida ja kuhu lihtsalt saadi sisse. Kas meie gümnaasiumilõpetajad oskavad ja saavad minna õppima just seda, mis neid kõige enam paelub? Kas nad üldse teavad, mis see on, kui gümnaasiumis kulub enamus aega selliste ainete õppimisele, mis absoluutselt huvi ei paku?

Struktureeritud haridus on kahtlemata oluline. See annab analüüsioskuse ja avab silmad uutele ideedele. Lisaks tuleb kaasa edukuseks vajalik võrgustik. Õpikeskkond võimaldab kaastudengeid tundma õppida, neid meeskonda kaasata. Pealegi tagab kõrgharidus suurema tõenäosusega kõrgema palgaga töökoha juhul, kui äri peaks ebaõnnestuma.

Muidugi võib teadmisi omandada ka iseseisvalt, kuid interneti inforägastikus on süsteemselt teadmisi omandada. Infokillukestest teadmiste kokkupanemine võib olla tunduvalt aeganõudvam ja segadust tekitavam kui läbimõeldud õppekava järgi õppimine. Just süsteemse õppimise harjumus annab eelduse pärast kooli lõpetamist teadmistele lisa otsida. Tehnoloogia kiire arengu tingimustes pole mõeldav, et kunagi loetust-õpitust mõne aasta pärast piisab.

Traditsiooniline õpetamine võib paljudel juhtudel tõepoolest ettevõtlikkust lämmatada. Mis mõte on traditsioonilistel loengutel, kui tudeng suudab informatsiooni internetist üles leida enne, kui õppejõud oma lause lõpetab. Loengus õppejõudu kuulates reeglina loovaid lahendusi ei teki.

Tänapäevane haridus peaks olema interaktiivne. Õppejõud loob raami, annab mõistetele sisu, kuid õppimine peaks toimuma kaasusi lahendades, suheldes, arutledes ja miks mitte ka mängides. Õpetada tuleb probleemide tõstatamist, traditsioonilises lähenemises kahtlemist. Innovatsioon tekib avastades, eeldusi muutes, kujutlusvõimet kasutades ja informatsiooni sünteesides. Väärtustada tuleks originaalseid, ebatraditsioonilisi lahendusi. Küsimus on selles, et kas koolid seda võimaldavad.

Samas tuleb Richard Bransoniga nõustuda, et kui tudeng leiab õpingute ajal suurepärase äriidee, siis pole patt selle elluviimiseks kool pooleli jätta. See, mis enne katkestamist õpitud on, tuleb igal juhul kasuks. Pealegi saab haridusteed hiljem jätkata.