Eesti tippinvestoritelt ja välismaistelt fondidelt ligi 4 miljonit eurot kaasanud kõrgtehnoloogia idul sai tegevuse jätkamiseks raha otsa. 17. mail esitas ettevõte Tartu maakohtule pankrotiavalduse.

Kas Cliftoni tegevjuht tõesti lootis, et saab õhtuhämaruses pankrotiavalduse vaikselt kohtumaja ukse alt sisse lükata, nii et keegi tähele ei pane ja äriplaani luhtaminekut kusagil avalikult tunnistama ei pea?

Valetamise kõrval on ise peitu pugemine ja kolleegide-kaasvõitlejate ette lükkamine kõige suurem PR-fopaa, mida mäletatakse veel kaua. Ja et seda teeb veel ettevõtte juht!

Äriplaani untsuminek ja raha otsa saamine on iduettevõtluse igapäeva paratamatus, kõik äriideed ei saagi 100% õnnestuda. Äripäev ei heida Wrightile ette seda, et tal ei õnnestunud rohkem hädavajalikke investeeringuid kaasata või jõuda kriitilise ajaga toimiva tooteni valdkonnas, milles vajalikud investeeringud jäävad Eestile kättesaamatuks. Halva maigu jätab see, et Wright ise sellest sõnagi ei iitsata, kui ajakirjandus küsib, kuidas on kasutatud lahkete investorite raha ning Tartu teaduspargi tuge.

See, et ettevõtte ainsa juhatuse liikme kontaktid on varjatud ja talle pole võimalik isegi e-kirju saata, on märk halvast kommunikatsioonist, ebapõhjamaisest läbipaistmatust äri ajamisest. Sellisele stiilile pole Eesti ärimaastikul kohta.