Paar nädalat tagasi väitis Erkki Raasuke Eesti Ekspressi intervjuus, et üheks kaalukaimaks takistuseks Eesti majanduse ja heaolu kasvule on niru juhtimiskvaliteet. Seda nii riigiasutustes, riigifirmades kui ka osades erafirmades.

Jätan kõrvale sügavama süüvimise tõdemusse, et kõik head asjad ja ägedad saavutused – alates edukatest äridest kuni inimeste hea teenindamiseni riigi poolt – eeldavad head juhtimist. Kui palju me aga kaotame, iga päev ja iga tund, tegelikult raha seepärast, et saame ja teeme ka ise kehva juhtimist? Eesti kohta pole ma sellekohast uuringut kohanud – uuringutes on vaid nenditud kehva juhtimise taset võrreldes lääneriikidega –, ent allpool lühidalt uuring USAst, mis annab aimu, milliseid summasid me tuulde laseme.

Hiljuti avaldasid Ameerika Ühendriikide professorid Tanya Menon ja Leigh Thompson raamatu, kus nad on juhtidel lasknud nirudele otsustele ja kehvale juhtimisele külge panna hinnasildi.

Keskmiselt kaotab iga firma niru inimeste juhtimise tõttu 7227 dollarit päevas iga etteantud 20 nähtuse kohta. Ehk kokku 144 000 dollarit päevas. Ma ei hakka kuu ja aastapõhiselt summasid liitma, need lähevad juba üle mõistuse suureks.

Millised on suuremad kohad, kuhu juhtide arvates kaob raha nagu mutiauku? 20 enamlevinud nähtust on:

valede inimeste värbamine;oskamatus pidada klientidega mõlemapoolselt kasulikke läbirääkimisi;ebaproduktiivsed koosolekud;juhid, kes ei inspireeri oma töötajaid;konsultantidele maksmine ideede eest, mis on organisatsioonis endal olemas;konflikti vältimine (ja sellega oluliste teemade vältimine);analüüsi paralüüs: lisaanalüüsi tegemine selleks, et otsustamist edasi lükata;rutiinsete lahenduste tegemine olukorras, mis nõuab loovat lähenemist;lähtumine isiklikest hüvedest vs. organisatsiooni heaolust;meeskondade vahelised silotornid;kehvadele töötajatele tagasiside mitteandmine;mitteproduktiivne konflikt;innovatsioonile kulutamine, ent selle väärtuse mittetunnistamine enne, kui konkurent on sama asja teinud;enesetsensuur, kriitiliste asjade kohta oma arvamuse mitte välja ütlemine;kallite, ent mittetöötavate tehnoloogiate ostmine;“kiire töö” – tehakse kiiresti ja palju, ent sisuliselt mittevajalikku tööd;raha mittevajalikele koolitustele kulutamine;inimestele raha maksmine tegevuste eest, mida nad teeksid niikuinii;investeerimine “lemmikprojektidesse”, millel puudub väärtus;ülemäära keeruliste boonussüsteemide tegemine.

Kulud igale firmale erinevate nähtuste puhul olid vahemikus 4500–8700 dollarit päevas. Rõhutan, iga nähtuse puhul. Küllap võib arutleda nähtuste nimekirja üle, kindlasti pole see lõplik ja ammendav. Ent ehk annab aimu sellest, kuidas, kuhu ja kui palju raha tegelikult võib kaduda.

Igal kehval juhtimisotsusel või otsustamata jätmisel on hind. Paljuski tundub, et põhjused ja probleemid taanduvad ühele küsimusele: kas meil on õiged inimesed juhtimas? See võib olla ka lähtekoht, kust paremat juhtimiskvaliteeti otsides tasub teele minna.

Tervelt 82% juhtudest ei valita organisatsioonides juhi kohale õiget inimest, kirjutasid paar aastat tagasi maailma ühe suurima uuringufirma Gallupi eksperdid oma uuringutele tuginedes. Nende sõnul sobib heaks juhiks keskmiselt üks inimene kümnest. Reeglina see inimene pole oma meeskonnas praegu juht.

Kõige enam levinud loogika juhiks edutamisel tundub olevat positsiooni välja teenimine – staaži või erialase edukusega. Sellisel juhul on organisatsiooni juhiks edutatud parim spetsialist. Organisatsioon on kaotanud hea spetsialisti ja saanud kehva juhi, kelle tegevus või tegevusetus mõjutab juba tervet hulka inimesi.