Ühisraha valu

Näen omakapitali ühisrahastuses kahte fundamentaalset viga: 1) investorite ootused on liiga suured; 2) ettevõtted ülehindavad oma võimeid.

Investeeringud ettevõtte omakapitali on suure riskiga. Investeeringud idufirma omakapitali on veelgi suurema riskiga, kuid õnnestumise korral võivad suurt tootlust pakkuda.

Ratsa rikkaks saada on kindlasti võimalik, kuid sellise ürituse tõenäosus on pigem loto peavõiduga samas suurusjärgus, seda enam, et ühisrahastatud omakapitaliprojektidest reaalseid väljumisi on maailmas pea olematu hulk.

Seetõttu ei tohiks ükski omakapitali investeeriv ühisrahastaja ette kujutada Twitteri, Facebooki, Google või Skype’i edu ja selle najal investeerida 1000 eurot, et mõne aja pärast 100 000 välja võtta. Tõeliselt edukate projektide korral ei otsita rahastust mõnekümne tuhande kaupa, vaid seal on kaasatavad summad juba kümneid, isegi sadu ja tuhandeid kordi suurem. Samuti toimub rahastamine mitmes voorus ja proportsionaalse osaluse säilitamiseks peab investor olema valmis järjest suuremat summat investeerima.

Samas, võib-olla on meie küsimuse püstitus vale? Äkki peaksime investeerima 1000 eurot, et mõne aja pärast 1500 eurot välja võtta? Investorina näeme potentsiaalset tulunumbrit, kuid unustame sealjuures olematu õnnestumistõenäosuse. Maailmas on küllaldaselt ideid, mis töötavad, kuid on kaugel ideaalsusest. Üldiselt ei paku need ideed nii suurt tulusust, kuid enamasti on kaasnevad riskid väiksemad.

Läbikukkumisi tuleb

Kristjan Lepik ja Sten Tamkivi on Memokraadi portaalis kirjutanud põhjustest, miks Eesti vajab idufirmasid. Eestile on vaja loovalt mõtlevaid inimesi, kes suudaksid innovatsiooni teha.  Meil on aga tõsine puudujääk tugevatest juhtidest, kes suudaksid meeskonda raskel momendil innustada ja olla ühtlasi arukas planeerija. Sestap olen kindel, et kuuleme tulevikus mitmest osaluspõhise ühisrahastuse kaudu raha kaasanud ettevõtte läbikukkumisest ja veelgi suurematest ohetest idufirmade täitmatute müügiprognooside suunas. Raha kaasavad ettevõtted hindavad end üle, sest nende jaoks võib olla iga finantseering kriitilise tähtsusega ja nii on alati lihtne kirjutada emotsionaalselt veidi suurem number, võtta rahastus ja hiljem leida vabandusi, miks käive oli oodatust nõrgem.

Kuigi ema räägib lastele, et kuum pliidiraud kõrvetab valusasti, siis tihti peavad lapsed ema väites veendumiseks ise näpu vastu pliidirauda panema. Samamoodi tuleb investoritel mõni kukkuv nuga oma investeeringutega kinni püüda, et riskide olemust paremini mõista.

Küsimus on siinkohal mastaapides: kas piisab, kui investeerime kuni 5% portfellist väga suure riskiga instrumenti, või on õppetunniks vaja investeerida veelgi enam? Tavaliselt järgneb ebaõnnestumisele mõtestatud portfelli loomise vajadus, sest riskide realiseerumine sunnib investorit emotsioone taltsutama.

Küsimused iseendale

Liigse eufooria taltsutamiseks on mõistlik omada investeerimisstrateegiat, kuhu iga investor on üles märkinud portfelli eesmärgi ja viisi, kuidas eesmärgini jõuda. Numbrilisi analüüse teinud ühisrahastusfännid on järeldanud, et laenupõhise ühisrahastuse osa ei tohiks moodustada üle 15% investori portfellist. Sarnane statistika omakapitali ühisrahastuse kohta puudub, seega toetava statistika puudumise tõttu ei tasu omakapitali investeeringuid teha neil investoritel, kellel huvi teema vastu on leige. Investeeringut tehes tuleb aga esitada paar olulist küsimust iseendale: 1) kuidas oleks investeeringust võimalik väljuda nii, et tulemuseks on reaalne raha pangakontol; 2) kui palju olen nõus kaotama ilma, et minu portfell selle tõttu minu jaoks märkimisväärselt kannataks; 3) kas ma mõistan raha kaasava ettevõtte äriideed ja saan turudünaamikast aru?

Omast kogemusest

Olen Fundwise'i abil investeerinud mikroskoopilise osa portfellist Siidrikoja projekti, omandades 200 euro eest ühe osaku eelmise aasta sügise hakul. Investeeringu tegin õppe-eesmärgil, et saada teada, kuidas omakapitali rahastamine töötab. Algselt küsis Siidrikoda ühe osaku eest 600 eurot, kuid pidasin toona seda summat katsetamise jaoks liiga suureks. Pärast mitme investori sooviavaldusi toodi minimaalne osakuhind 200 euro peale. Projekti rahakaasamise protsessis jagati investoritele küllaltki palju infot, sealhulgas tulevikuprojektsioonid käibe ja müügimahu kohta. Nüüdseks on selge, et juba esimese aasta eesmärgid olid liialt optimistlikud. Samas on ettevõte tugevatel alustel. Märkimisväärne toetus on saadud PRIAst pressimisjääkide väärindamiseks, samuti tehakse koostööd Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskusega. Saavutatud on häid tulemusi rahvusvaheliselt, näiteks toodi koju hõbemedal tootedisaini eest ning samaväärselt tunnustati ettevõtte toodangu maitset siidrikonkursil, kus osales kokku 183 tootjat.

Siidrikoja investeering on teadlikult jäänud ainukeseks omakapitali ühisrahastuse projektiks minu portfellis, sest tõsiselt võetavat statistikat omakapitali ühisrahastuse kohta ei olnud pikka aega saada ja praegusel kujul on ühisrahastuse kaudu omakapitali investeerimine puudujääkidega. Sektori esimene ettevõte, Suurbritannia päritolu Seedrs on teinud kokkuvõtte investeeringute kohta, mis nende platvormil rahastati aastatel 2012–2015. Nimetatud ajavahemiku jooksul leidis rahastuse 253 projekti. Kogu portfelli tootlus on olnud 14,44% aastas, kuid siin tasub tähele panna, et rahalisi väljumisi ülevõtu või väljaostmise tagajärjel toimunud ei ole. Tegu on nii-öelda paberil kasumiga, mis on tekkinud uute ringide rahastamisel kõrgemalt valuatsioonilt. Seega on tõsikindlalt jätkuvalt raske rääkida omakapitali ühisrahastuse kasumlikkusest. Usun, et nimetatud sektorist hakkame adekvaatset ülevaadet saama alles 5–7 aasta pärast.

Lõpetuseks: pettunud saab olla vaid siis, kui ootused ei ole olnud realistlikud.