Alandlikkus tuleb kasuks
Kui juht on küll nõus saavutama reaalseid, ärilisi või organisatsioonilisi tulemusi teiste töö kaudu, siis enda isiklikku arengut juhina ta teiste suunata ja hinnata ei soovi jätta, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere.
Sellise hoiaku taga sügavamal on usalduse puudus, vähene enesekindlus, soov trikkide-nippidega asendada raskena tunduvat tööd, hirm läbi kukkuda vms. Ent need sügavamad allhoovused on vähemasti osaliselt taandatavad kahte juhi kvaliteedi mõõdupuusse.
Esiteks, julgus. Julgus juhi kontekstis tähendab muu hulgas tagasi- ja edasiside küsimist mõnikord justnimelt seetõttu, et see on ebamugav. Teiste ootuste väljaütlemisega tekivad ka võimalikud arengukohad. Kui kõik on hästi ja tunne on mõnus, siis pole ka arengukohti. Julgus vastutada ehk tagajärgedega arvestada, julgus seista piltlikult öeldes alasti teiste ette, julgus usaldada.
Teiseks, alandlikkus. Eesti keeles on sel sõnal veidi kehv kõla, aga sisuliselt tähendab see enda ego kõrvale panemist millegi suurema ja olulisema nimel. Lisaks sellele, et juhi arengust kolleegide tagasiside kaudu võidab juht ise, võidab organisatsioon. Parem juhtimine võrdub paremad tulemused võrdub innovatsioon võrdub… kõik need muud ilusad sõnad. Ehk mängus on midagi suuremat kui lihtsalt ühe inimese professionaalne areng.
Just tähenduslikkus peaks juhi viima alandlikkusele – arusaamisele, et keegi võib ka minust targem olla. Et mul on veel palju õppida.
Allikas: Raimo Ülavere blogi