Trump tõmbab käima kaubandussõja?

Anna Ahmatova ütles oma kuulsas „Reekviemis“, et on vaja uuesti elama õppida. Nüüd on nii, et Donald Trump on USA president ja meil on vaja selle tõsiasjaga elama õppida.

Majanduspoliitika on uue presidendi plaanides tähtsal kohal. Osa tegemisi on seotud USA seadusandjate nõusolekuga, osa aga mitte. Ja üllatavalt (ebameeldivalt?) palju saab president teha ka ilma kongressi nõusolekuta. Pealegi on vabariiklaste kontrolli all olev Kongress ka paljude Trumpi ideedega nõus või ei julge vastu hakata.

Uus president on lubanud maailmale kuulutada tõelise protektsionistliku kaubandussõja. Peamine sihtmärk on Hiina, aga mõjud ulatuvad mujalegi, ka Euroopasse ja lõpuks kaudselt ka meile. Ka kõige ettevaatlikumad vaatlejad on veendunud, et midagi ta selles vallas tõesti ka teeb (siin on tal suured volitused). Seda ootavad temalt tema valijad ja ta on protektsionistlike meetodite vajalikkuses ka ise sügavalt veendunud.

Trump kavatseb oluliselt vähendada majanduse reguleerimist. Võib eeldada, et sellega suureneb USA majanduse konkurentsivõime. Samas tähendab regulatsioonide vähendamine riskide suurenemist. Regulatsioonid, mida tahetakse vähendada, on keskkonnavaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, tervise kaitses, tööohutuses jne. Kindlasti pole see mustvalge tegevus, mille ühiskond valjuhäälselt heaks kiidab.

Trump on rääkinud ka panganduse reguleerimise vähenemisest. Aga just pangandusringkondadest kuuldub hoiatavaid hääli. Öeldakse, et ei taheta minna tagasi Lehmani-eelsesse aega. Ebakindluse ja riskide maailma.

Minule on kõige ebaselgem, mis hakkab juhtuma dollariga. Iga populist lubab alandada makse ja suurendada riigi kulutusi. Nii ka uus USA president. Et tekkivat puudujääki katta, on vaja raha juurde trükkida või laenu võtta.

Aga raha on üks kummaline loom. Kellelgi ei ole õnnestunud teda täielikult kontrollida, isegi Nõukogude Liidul mitte. Ta reageerib omal moel poliitilistele otsustele. Eriti kui on tegemist avatud majandusega. Kui tekitatakse puudujääk ja lastakse ringlusesse katteta raha, siis hakkab raha hind langema. Hinnad hakkavad tõusma. Tuleb dollariinflatsioon. Hakkavad tõusma laenuintressid. Riigivõlakirjade ostmisel küsitakse valitsuselt aina kõrgemat tasu.

Ameerika saab tänu dollarile kui maailmavaluutale lubada endale rohkem ja soodsamalt võlga võtta, aga ka sellel on piir. Dollari maailmavaluuta positsioon võib nõrgeneda, eriti kui pidada silmas võimalikku kaubandussõda Hiinaga. Ja hiinlased on suurimad USA valitsuse võlausaldajad. Hiinlased laenavad Ameerikale raha, et Ameerika saaks Hiina kaupu osta. Kui USA president hakkab Hiina kaupade ostmist takistama, võib oletada, et Hiina enam Ameerikale laenamisest huvitatud ei ole. Aga kes siis laenab? Saudi-Araabia, kelle kohta president ka pahasti ütles? Miks, kui dollari usaldusväärsus hakkab langema?

Rahanduspoliitikas on president rohkem seotud seadusandja tahtega ja muude tasakaalumehhanismidega (ta ei saa vallandada Föderaalreservi juhti, kuigi ta seda on lubanud).

Kindlasti ei tasu paanikasse sattuda. USA on suur maa ja tema poliitikas on pikad traditsioonid.