Mart Kadastik • 16. detsember 2016 kell 4:15

Kaljulaidil ja Ilvesel seni märkamata seos

Mart Kadastik  Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Ma ei ole kunagi olnud tähetarkade austaja. Aga elus tuleb ette hetki, mil iseoma tarkus enam ei aita, ja siis võtadki kätte astroloogiaraamatu, kirjutab Postimehe pikaaegne juht ja peatoimetaja Mart Kadastik.

Mina alustasin suure eelarvamusega Igor Mangi äsja ilmunud eluraamatu sirvimist, kuid pidin õige pea möönma, et see rinnuni habemega mees oskab maailma asju lahti seletada selgemalt kui paljud avaliku sõna tunnustatud pruukijad.

Muidugi ei ole Mang esimene ega viimane, kes ütleb, et läänemailma (ja ka Eesti) kriisi põhjus on see, et puudub õpetus, mis inimesi ühendaks. Kõiki hõlmav religioon annab tohutu eelise islamimaailmale. Lääs seevastu on uputanud oma hinge materiaalse prahi sisse. Tehnoloogilised saavutused võivad osutuda suisa hukatuslikuks, kui neile ei ole kultuurilist, väärtuspõhist õigustust, leiab Mang.

Eks 2016. aasta tähtsaimad valikud ja sündmused – Brexit, Trump ja isegi valitsusvahetus Eestis – näitagi ratsionaalsuse taandumist irratsionaalse usu ees. Inimesed vajavad Exceli tabeli asemel usuoopiumi. Küsimus pole pelgalt religioonis. Ka poliitikas ja äris mängib usk üha tähtsamat rolli. Aga just siit algavadki meie aja probleemid. Usk võib osutuda pimedaks, ideed kinnisideedeks, muutustest ja missioonist jutlustajad kelmideks.

Savisaar viis Rõivase kaasa

Lõppeva aasta kõige mõjukam inimene Eestis? Edgar Savisaar. Just tema lüüasaamise tagajärjel kukkus Taavi Rõivase valitsus.

Eesti ühiskonnale tuleb Reformierakonna kõrvalejäämine riigivõimust, kas või ajutiselt, kasuks. See tuleb kasuks ka Reformierakonnale. Olnuks siiski rahustavam, kui valitsusse tõusnud Keskerakond oleks puhastustule läbinud enne Stenbocki majja asumist. Aga siis poleks nad sinna võib-olla jõudnudki.

Ikka väga pentsik on näha Eesti riiki juhtimas inimesi, kes Edgar Savisaare selja taga aastaid harrastasid iseenda mahasalgamist. Mitte okupatsiooniajal, vaid 21. sajandil vabas Eestis! Nagu olnuks Savisaare käes hirmuvalitseja võim. Kui keskerakondlastel, kes täna kuuluvad riigi poliitilisse ladvikusse, jagunuks kriitilistel hetkedel enam julgust ja ausust, poleks asjad Savisaarega ehk nii kaugele läinudki, nagu nad nüüd läinud on.

Lekkinud toimikud - õige või vale?

Edgar Savisaare ümber tekkis ka aasta tähelepanuväärseim meediasündmus Eestis – kohtutoimiku ajakirjandusse lekitamise kaasus. Kuulun nende hulka, kes  ei õigusta süüdistusmaterjalide sel viisil avaldamist. Ilmselge, et lekitaja eesmärgiks polnud teenida avalikku huvi. Avaliku huvi viigileht sobinuks ajakirjandusele olukorras, kus olnuks oht, et kohtutoimikus sisalduv informatsioon võidakse kinni mätsida. Seda ohtu ei olnud. Avalikkusele oluline teave tulnuks kohtuprotsessi käigus niikuinii päevavalgele.

Minu jaoks ei tulnud Savisaare toimikust välja midagi iseäranis põrutavat. Kui arvestada seda, et Savisaart jälgiti ja kuulati pealt aastaid, siis tuleks kogutud saaki, sealhulgas eraelulisi pikantsusi, pidada üsna kesiseks. 

Kes valvab valvurit?

Mõistan siiski ka Postimehe peatoimetaja rutakat otsust. Kui mul olnuks peatoimetajana vaid napp pooleaastane töökogemus, võinuksin samamoodi otsustada. Ajakirjaniku loomupärane kihk olla alati esimene, soov anda lugejale aina midagi uut, erakordset ja põnevat – need omadused kuuluvad ajakirjaniku professionaalse DNA juurde ning sunnivad aegajalt hülgama ka inimlikkust. Postimees saigi konkurendi ees punktivõidu, aga ma kardan, et pikemas perspektiivis kaotas Eesti kvaliteetajakirjandus suure tüki oma väärikusest ja Eesti riigi õigussüsteem oma usaldusväärsusest.

Avalikkusel on nüüd põhjendatud õigus nõuda ajakirjanduselt endalt suuremat läbipaistvust. Ent küsimusele, kes valvab valvurit, ei leia vastust seaduste ega nende karmistamise abil. Õigesti näeb probleemi riigi peaprokurör, kelle arvates on lahend eelkõige ajakirjanduse eetikas, südametunnistuses. Loodan väga, et kui mundriau kaitsmise ärevad päevad on möödas, mõistab seda ka ajakirjandus. (Mundriau kaitsmine on ajakirjanduse instinktiivne ja vältimatu tegevus, tean seda omast käest. Ajakirjandus ei ole rumal nagu herilane, kes pärast esimest nõelamist on valmis ise hukkuma. Osav ajakirjandus toimib  epeevehkleja kombel – pärast torke sissesaamist läheb uuesti rünnakule.) 

Eelnevast järeldub, et valdkond, millele ka 2017. aastal kaasa elan, on ennekõike meedia. Kahe meediagrupi – Eesti Meedia ja Ekspress Grupi – rebimine tõotab tulla põnev. Eesti Meedia on nn minujärgsel ajal olnud innovatiivsem, aktiivsem ja agressiivsem (nii positiivses kui negatiivses tähenduses). Lähitulevik näitab, milliseks kujuneb innukuse hind ja millise maitse omandavad viljad.    

Silm peal Kersti Kaljulaidil

Kindlasti hoian uuel aastal silma peal ka Eesti uuel presidendil. Tema mõjukusest on veel vara rääkida. Tähetark Igor Mangi järgi on Kersti Kaljulaidil oma eelkäijaga üht-teist ühist. Nii Kaljulaid kui Ilves on Kaljukitsed. Kaljukitsede põhieesmärgiks on sotsiaalse staatuse saavutamine. Neil on pahatihti probleeme oma koduaias, seevastu valitsevad nad kõiki kodusid, mis kuuluvad ühte riiki, või siis organiseerivad nad riigi riigis, mida valitseda. Kaljukitsede tunnuslauseks on „Ma kasutan“.

Usun küll, et Eesti riik kasutab oma uut presidenti rohkem ära kui president riiki.

Hoian Kersti Kaljulaidil silma peal ka selle pärast, et ta on noor naine, kes näeb kindlasti kenam välja kui eelmine president.   

Hetkel kuum