Raivo Hein • 18. aprill 2017 kell 3:45

Jämehäälestust, palun!

Raivo Hein  Foto: Andres Haabu

Eelmine valitsus peenhäälestas, praegune rapsib kirvega. Vaja on valitsust, kellele läheks korda ettevõtlus ja inimesed, leiab investor Raivo Hein.

Paarikümne aasta jooksul on palju juhtunud. Ettevõtted on saanud tulumaksuvabastuse, Eesti on NATO ja ELi liige, kunagi välja hõigatud 15 000kroonine kuupalk kätte võidetud, vastu on võetud või parandatud tuhandeid seadusi. Üle on elatud karmim majanduskriis pärast suurt depressiooni, eestimaalased ehitavad ja ostavad jälle kinnisvara nagu hullud, reisimas käib aina rohkem inimesi ja töötus on vähene. Linn on uhkeid autosid täis, poes on kõike saada igaks elujuhtumiks ning sõnavabadus õitseb. Riigieelarve on (siiani) tasakaalus, laene ei ole. Intressid pankades olematud. Haldusreform lõpuks liikvele läinud, Helsingi tunnel ja raudtee Euroopasse tuleb. Ilus elu!

Aga teiselt poolt...

Majanduskasv tammub paigal, tuhanded inimesed on läinud väljamaale, maksukoormus aina kasvab; alkoholi ja kütust, varsti ka limonaadi, tasub osta Lätist: jõulukingid tulevad veebist, välismaalt. Seaduste loomine käib üle võlli. Rohkem kui pool elanikkonnast leiab ennast väärtegude- ja karistusregistrist. Seitsmeteistkümne aasta jooksul on riigistatud mitmed olulised ettevõtmised. Raudtee läks, lennuliiklusega tehti ära, praamid kuuluvad riigile. Prügi veab linnaettevõte, paha korruptsioonihais järel. Bussisõitu tahetakse ka üle riigi tasuta teha, kole dotatsioonide lõhn siingi juures. Keegi hõõrub heast meelest linna keskväljakul käsi. Vene propaganda õilmitseb meie enda raha eest tehtavas Tallinna Televisioonis. Linnahalli ümber toimub hämar tegevus, keegi nagu kuskil tahaks midagi nagu teha kellegi arvel, keegi sõlmib iseendaga lepinguid. Seda nimekirja võib jätkata üpriski pikalt.

Eelmine valitsus tegeles peenhäälestamisega. See on nagu kümnes dimensioon, mis on nii kokku keeratud, et seda ei ole enam näha. Peenhäälestuse taha on alati hea pugeda, sest keegi ei saa aru ega näe, mis see on. Kuulsime ainult, et keegi tegeleb asjaga. Peenhäälestus nõuab peeneid tööriistu. Kellut krohvi parandamiseks, peene otsaga kruvikeerajat prilliraami pingutamiseks. Peenike jootekolb mikroskeemi paikajootmiseks.

Ja tõsi see ongi, et head asja peaks peenhäälestama. Ilma selleta kirikukellad ei helise, kitarr ei mängi ja klaverist kostab vaid kakofoonia. Siiski, enne seda peaks asjad korras ja valmis olema. Poolikut maja peenhäälestada pole mõtet. Sellised häälestajad tavaliselt saavad töölt lahti. Sai ka eelmine valitsus. Keegi teine kuskil suitsunurgas peenhäälestas nad ära.

Tagurpidi värk

Uue valitsuse peenpoliitika on kirvega rapsimine. Kui ikka kõvasti raiud, siis on kunstitöö garanteeritud. Elegantsed nikerdised tekivad nagu iseenesest. Kobareelnõud („Oi, kuidas me võitlesime sellise tegevuse vastu opositsioonis olles, aga see on vana asi ja silm peast välja!“), magusamaks, pangamaks, autolõiv (lõiv?), panditulumaks. Klassiviha graafik on tõusujoones, ettevõtjaks olemine võrdsustatud pätlusega. Tulumaksuseaduses on nüüd tuhandeid astmeid. Ettevõtlikkust tasalülitatakse. Autolõiv on saanud uue suurepärase kehandi, nüüd kaitseme vanemate autode soodustamisega loodust. Valitsus teab ka, et mina olen nii rumal ja ei oskagi aimata, et napsutamine või suitsetamine on mulle kahjulik, rääkimata suhkru tarbimisest. Seetõttu on vaja minu tervise eest hoolt kanda ja panna mind rohkem maksma selle tegevuse eest, siis ehk säästan oma tervist, kui raha limonaadi ostmiseks otsa saab.

Üks minister räägib suurepärasest võimalusest heastada ülekohus ja hakata ehitama sundüürnikele ja töölistele-talupoegadele riiklikke rendimaju. Jällegi keeratakse tõde tagurpidi: ei mainita, et omandireform ei olnud ülekohus, vaid äravõtmise heastamine, tagasipööramine.

Teine minister tunnistas presidendiks kandideerides, et on kaelani võlgades pankade ees ja ei suuda oma raha valitseda. See ei sega teda aga riigi rahaga mõnusalt ümber käimast.

Mõnikord tahaks kisada, kus tagurpidi ühiskonnas me elame, aga kes sind ikka kuulab. Oma partei on kehale lähemal, oma heaolu on ülimuslik kõigest, võim maitseb hästi.

Nagu Münchhausenid

Olen viimasel ajal mõtisklenud, kellele peaksin järgmistel valimistel oma hääle andma. Muidugi, kui see on üldse mul võimalik, sest arvutis hääletamine tõmmati koomale. Kivinäoga Brežnevit meenutav poliitik ütleb mulle, et nii on õiglasem, ja üldsegi, kuidas sa usaldad oma hääle arvuti kaudu jagamiseks. Keegi võib selle pihta panna. Hmm, mõtlen, oma raha nad ju usaldavad internetis liigutada pankade vahel? Makse deklareerivad arvuti vahendusel, kaupa ka ostavad… error, error 401.

Kunagi valisin IRLi, aga nüüd jäävad nad juba teist korda ilma minu seekordsest (paber)häälest. Munade kaotamine ja juba pikaajaline mitteleidmine (ometi vedelevad need nina all) on tõsine hälve. Moosivaraste ja korruptsiooniparteid ei ole ma kunagi valinudki, see on tõeline haisev kloaak. Sotside suure ja väikese Peetri võileivamängud lõpevad alati ühtemoodi. Venezuela on hea näide. EKRE klounaad ei sobi isegi tsirkusesse mitte. Reformi pikaajaline nabaimetlemine sai ootamatu ja kiire lõpu, äkki hiljutine juhivahetus ja puhkus valitsemisest annab neile uuema hingamise?

Kahjuks on nii, et meie parteid ja viimase aastakümne valitsused käituvad nagu tõelised Münchhausenid. Iseennast patsist tirides soost väljasaamine on neile lapsemäng. Pole probleemi, mida raha ümberjagamisega ei lahendaks. Või veelgi enam: nagu üks praegustest ministritest ütles, et maksureform toob majanduskasvu! Millal ümberjagamine enne majandust kasvatanud on, ei tule meelde. Ah jah, ma olen ju rumal, unustasin juba.

Me vajaksime hoopiski jämehäälestust. Nüüd oleks vaja see kõike juhtiv katkine mikrokiip tangidega välja tirida ja asetada sinna uus, hoopiski teiste seostega ränikiip. Selline spetsialistide sugemetega. Selline, kes suudaks mõelda oma ninast kaugemale. Kes oskaks oma rahaga toime tulla. Kes oleks haritud ning kellele läheks korda riik, selle kasv ja tema inimesed ja ettevõtted. Tinutamiseks oleks vaja aga väga peene otsaga kolbi.

Hetkel kuum