Las rikkad maksavad

Kes tahab maksta, seda ei pea takistama

Ent kui tahetakse maksta, siis miks mitte anda inimestele selleks võimalus? Eesti on küll nii väike, et mõttekas on tervishoidu korraldada ühest pajast, aga kui paralleelselt saaksid maksujõulised soovijad kiiremini abi, siis oleks hundid söönud ja lambad terved. Kuskilt see raha ju süsteemi tulema peab.

Saksamaal midagi paralleelsüsteemi sarnast juba on: lisaks jutumärkides kohustuslikule ravikindlustusele on inimestel võimalik osta erakindlustuse teenust. Hinnakäärid nende vahel on muljetavaldavad. Ettevõtjatel ongi seal võimalik vaid erakindlustust osta. Summa pole seotud mitte ainult palganumbri protsendiga, vaid sõltub vanusest, eelnevatest haigustest ning paljust muust. Väikeettevõtjal paneb see hinge korralikult kinni.

Erakindlustuse omanik saab arstile eelisjärjekorras ja talle tehakse statistiliselt vaadates omajagu rohkem kallimaid protseduure – näiteks operatsioone. Ja kurjad keeled räägivad, et tänu sellele saavad vaesemad endale paremat abi lubada, sest kallid aparaadid soetatakse erakindlustajate rahaga. Kui keegi tahab aga pimesoole eemaldamise eest sada tuhat välja käia, siis miks peaks teda takistama?

Haigekassa võiks mõelda lisaraha teenimisele tervishoiuturismi ülesehitamisega. Kuna ravi kvaliteet on meil kõigele vaatamata korralik, siis võiks ju pakkuda kalli tervishoiuga rahvastele võimalust siia tulla, korraliku hinna eest ravi saada ning kasumi võiks suunata oma tervishoidu. Ungari on näiteks teinud selles osas edusamme ning teda teatakse teisel pool Doonaud kui hambaraviriiki. Nii nagu Münchenis käivad operatsioone tegemas naftašeigid, kes reisivad kogu suguvõsaga ja jätavad riiki tublisti raha, võiks ju meiegi arstid välismaiste maksujõuliste klientide peal kätt harjutada.