Kellele sisetehing kasulik on?

Meedia kirjutas sellest, kuidas üks riigikogu liige üritab riigihangete seaduse eelnõus läbi suruda sisetehingute lubamist jäätmekorralduses. Seda olukorras, kus erikomisjon uurib tema abikaasa seoseid prügiäriga, ja seda hoolimata sellest, et märtsis lükati sama ettepanek riigikogu majanduskomisjonis juba tagasi. Põhjenduseks oli tollal soov vältida niigi korruptsioonilõhnalise pealinna prügiäri hullemaks muutumist.

Usun, et kui teha tänavaküsitlus ja pärida kodanikelt, mis on sisetehing, siis enamus ei suuda sellele terminile täpset sisu anda. Kui nüüd väga lihtsustatult selgitada, siis kehtiva riigihangete seaduse järgi võib avaliku sektori ettevõte osta enda tarbeks kaupa või teenust talle endale kuuluvalt ettevõttelt tema enda territooriumi piires. Ehk näiteks kui linnavalitsuse hooneid on vaja koristada ja linnale kuulub koristusfirma, siis võib see linnale koristusteenust osutada ning eraldi hanget pole vaja korraldada. See ongi sisetehing ja see ei ole väga müstiline.

Müstiliseks läheb asi siis, kui riigiasutus või omavalitsus soovib osutada oma firmaga turul kodanikele teenust, kehtestades endale monopoli ja määratledes teenuse hinda oma parema äranägemise järgi. Seda olukorras, kus konkurents toimib ja teenusepakkumist on turul rohkem kui tarbijaid. Täpselt nii müstiline paistabki pealinna sisetehingu kehtestamise soov jäätmekorralduses.

Selleks, et panna asjad konteksti, tuleb vaadata suuremat pilti. Peaaegu kõik kodanikud kasutavad omavalitsuse territooriumil näiteks pangateenuseid. Linnas on erinevat sorti pangaautomaate, pangakontoreid ja igal oma veebikeskkond. Kas oleks hoopis mõistlikum kehtestada sisetehingu korras kogu linnas linnale endale kuuluva panga ainuõigus pangateenuste osutamiseks? Raha saaks ühte tüüpi automaadist, teenustasud oleks ühtsed ja veebikanaleid ka ainult üks. Hinnad määrataks otsustuskorras. Lihtne ja selge, kas pole?

Sama lihtsa ja arusaadava lahenduse saaks rakendada televisiooni edastamisel – pealinnas on ju olemas oma telekanal, mida kõik saavad vaadata. Ka esmatarbekaupade jaemüügi probleemid saaks lahenda üheselt – kellele on vaja neid erinevat värvi selvepoode ja marketeid – meil on LIPO! Üks pangateenus, üks televisioon ja üks munitsipaalpood. Kogu linnas, sama hinnaga ja kõigile.

Inimene on loomult laisk ja omakasupüüdlik. Kui ei ole toimivat konkurentsi, siis pole ka seda ora, mis laiskust välja ajab ja liigset ahnust karistab. Täpselt nagu „vanal heal“ nõukogude ajal. Kui laiskus ja ahnus vohas, polnud toodete-teenuste pakkumist, innovatsiooni ega kvaliteeti.

Mõned meist isegi mäletavad veel seda aega, kui meil oligi üks kohaliku omavalitsuse prügifirma, üks hoiupank, üks kaupluste süsteem – konkurentsi polnud, aga see-eest oli defitsiit. Ettevõtted olid kas riigi või omavalitsuse omad ja nende tagant varastamine oli auasi.

Siit tekibki küsimus – milleks meile ikka need sisetehingud? Kas tahame vanu aegu tagasi? Kellele see sisetehing lõpuks kasulik oleks? Vot see viimane küsimus mind kui kõrvaltvaatajat vaevabki.