Kuidas majanduskasvust oht sai

Inimese põhitegevuseks söömise ja sõjapidamise kõrval on maailmas toimuva tõlgendamine. Samas ei pruugi tõlgendused vastata tegelikkusele – inimene on olend, kes võib hästi elada enda loodud maailmas.

Seda fenomeni kirjeldab atributsiooni teooria ehk nähtustele põhjuste omistamine (Fiske & Taylor 1991). Teooria näitab, kuidas ja millist informatsiooni kogutakse ja kombineeritakse, et teha kausaalseid järeldusi. Järeldustes ei peegeldu kunagi kogu info, vaid valiku tulemus.

 

Majanduskasvu tõlgendusi

Alljärgnevalt toon ette mõned Maris Lauri ja Ardo Hanssoni ütlused, kirjeldamaks praegust majandust. Väited jaotan internaalseteks ja eksternaalseteks atributsioonideks.

Internaalse atributsiooni näited

Valitsuse majanduspoliitika on ebaõige. Kõige hullem on reservide kasutusele võtmine. Eelarve defitsiiti laskmiseks argumente pole.Ettevõtete esindusorganisatsioonid on korduvalt väljendanud muret praeguse valitsuse maksupoliitika osas, mis muudab Eesti ettevõtluskeskkonna ebastabiilseks ning toob kaasa toodete hinnatõusu ja mitmete töökohtade kadumise. Leiame, et aina uute maksudega eksperimenteerimine ei too riigile loodetud jõukust. Majanduse maht ületas potentsiaali, on suurenenud tasakaalu halvenemise oht. Valitsus peab olema majanduse ergutamisel ettevaatlik. Kesk ja sotsid säilitasid selgrootu ja põhimõttelageda rahandusministri.

Eksternaalse atributsiooni näited

Eesti majandusel läheb hästi tänu välisriikidele. Ja nüüd viimastel kvartalitel me oleme täheldanud, et Lätis, Leedus, Soomes, isegi Venemaal läheb paremini. Kui põhilistel partneritel läheb paremini, siis see peab kuidagi positiivselt mõjutama. Ja see tekitab järjekordselt siia huvi investeerida, mis on ka hakanud kasvama. Tasub rõhutada, et paljud majanduskasvu mõjutavad tegurid ei olenegi eriti Eesti valitsusest, näiteks maailmamajanduse ehk meie eksporditurgude konjunktuur.

Andke elada vanamoodi!

Internaalsete väidete ühisnimetaja on „Valitsus, ära midagi tee, ära puutu makse“. Mis tahes tegemised toovad ainult häda ja viletsust. Seda järeldust toetavad eksternaalsed atributsioonid – meie majandusedu võti on välisriikide, mitte meie endi käes.

Majandusanalüütikute hinnanguid ja otsustamist suunab eelkõige ideoloogia või emotsioon (selgrootu rahandusminister), mitte niivõrd situatsiooni analüüs. Emotsioon annab kindla suuna mõtlemisele, ei mingit varieerimist sõltuvalt situatsioonist, a la, selgrootu ei saa midagi head teha. Huvitav, et selgrootu metafoor viitaks nagu jäikusele, aga tegelikult on selgroog küllaltki painduv, so. reageerib keskkonna stiimulitele.

Majandusanalüütikute strateegia on tegelikult lihtne. Negatiivne suhtumine valitsuskoalitsiooni sunnib nende toimimist seletama internaalsete, püsivate ehk sünnipäraste  faktoritega, mida ei saa muuta. Soovitatakse kokku tõmmata, järgida kasinuspoliitikat, mitte midagi teha, olema ettevaatlik, sest majanduskasvu põhjused pole mitte Eestis, vaid väljaspool.

Tegemine rikub „hea“ asja ära. Peaminister ja rahandusminister representeerivad häda ja viletsust, viimasest saadi lahti. Seisukoht, et Eesti majanduse võti ei ole meie endi taskus, vaid kusagil mujal maailmas, õigustab siinset vaikelu.

Vaikelu sobib hästi eestlase vaimumaailmaga. Uhkusega peetakse ennast loodusrahvaks, metsarahvaks, kes on aastatuhandeid elanud ühes kohas. Otseloomulikult meeldib rahvale stabiilsus. Eestlane on konservatiivne. Muutused, isegi head, näiteks, majanduskasv, on ohtlikud. Rumalast peast astusime Euroopa Liitu ja nüüd ei lasta elada vaikselt ja olla omaette (ah, need pagulased ja homod).