Keelame üksteist ära

Sain toimetajana kirja ühelt Eesti avaliku elu tegelaselt. Las jääda täpselt avaldamata, kas tegu oli poliitiku, ametniku või kunstiinimesega, kuid mingi tühine marginaal see rahvusliku ilmavaatega isik kindlasti ei ole.

Inimest oli häirinud üks rahvusringhäälingu veebis ilmunud arvamuslugu. Tal oli kokkuvõttes kaks küsimust:

1)      miks “riigimeedias” temale vastumeelseid arvamusi ilmub?

2)      kas toimetus on eksimust arutanud ning avaldamisotsuse teinud ajakirjanikku karistanud?

Kiri lõppes jõulise sooviga: “Palun, ära ainult sõnavabadusest kirjutama hakka.” Lisaks jagas ta sõnavabaduse kaheks: üks (ilmselgelt laiem) sõnavabadus, mis kehtib erameediale, ja teine (seega kitsam), mis kehtib “riigimeediale”. (Riigimeediat Eestis muidugi ei ole, aga selle selgitamine tundub olevat lõppematu töö, eriti inimestele, kes ei taha vahet teha.)

Mulle saadetud kirja kõrval oli sama avaliku elu tegelane kasutanud võimalusi survestada rahvusringhäälingut ka muul viisil, et tagada talle soovimatute vaadete välistamine tulevikus. Kuna ta ei seisa võimust väga kaugel, siis võib tema soovidel olla ka teatud kaal.

Sõna otseses mõttes samal ajal sai tuntud teadlane ja publitsist Richard Dawkins kirja ühelt USA lääneranniku raadiojaamalt, kes teatas, et jätab ära tema avaliku esinemise, kuhu oli juba müüdud pileteidki. “Me ei teadnud, et ta on säutsude ja muude kommentaaridega islami kohta solvanud ja haavanud paljusid inimesi,” seisis vasakpoolse piirkonnana tuntud Berkeley raadiojaama KPFA kirjas.

Raadiojaam pole küll otse seotud Berkeley ülikooliga, kuid linn ja seal asuv ülikool on mitme aasta jooksul kuulsaks saanud sellega, et tõrjuvad vasakpoolsete vaadetega tudengite ja õppejõudude survel eemale vähegi teistsuguste vaadetega teadlasi ja arvamusliidreid. Lisaks sellele, et sarnaselt Dawkinsi juhtumiga on korduvalt juba väljakuulutatud esinemised ära jäänud, on mitmel korral ebasoosingus kõnelejate vastane protest muutunud otse vägivallaks.

Äraütlemise Dawkinsile saavutas keegi, kes oli tuttav teadlase vaadete ja avaliku tegevusega ning saatis raadiojaamale poliitilise korrektsuse kaanonit järgiva kaebekirja.

Huvitaval kombel põhjendas ka KPFA teadlasele seatud esinemiskeeldu eri sorti sõnavabadustega: “Me toetame jõuliselt sõnavabadust, kuid me ei toeta solvavat kõnet.” Ehk sarnaselt paljudes USA ülikoolides viimastel aastatel tavaks saanud piirangutega ei laiene sõnavabadus seisukohtadele, mida ükskõik millise (vähemus)identiteedi omaks kuulutanu suvatseb solvavaks pidada.

Võitleva ateistina tuntud Dawkins on kritiseerinud islamis üldlevinud naiste alandavat kohtlemist ja homode tagakiusamist, samuti usutaganejate mõrvamist. See oligi “solvav kõne”.

Dawkinsi näide on muidugi üks paljudest ja sugugi mitte nii raju nagu Hollandi parlamendi endise liikme Ayaan Hirsi Aliga juhtunu.

Hirsi Ali ei saa ilmselt enam peaaegu kuskil avalikult üles astuda ja ta on pidanud ka oma kodumaalt lahkuma, olles ilmselt üldse üks esimesi inimesi, keda avalikud olud on Lääne-Euroopas poliitilisele emigratsioonile sundinud. Ka tema “süü” on avameelne jutt naiste allasurutud olukorrast islamiühiskondades. Mõne kuu eest pidi Hirsi Ali ära jätma ülesastumised Austraalias, kuna 400 aktivisti ja valveprotestijat kirjutas alla pöördumisele, kus seisis, et „üksnes Hirsi Ali kohalolu Austraalias õõnestab nii kogukondadeülest kui ka -sisest pürgimist sotsiaalsele sidususele”. Vaat nii!

Ja jälle – samal ajal Hirsi Ali tõrjumisega Austraaliast tegelesid Eesti isehakanud “lubatud vaadete komitee” liikmed ühe konverentsikorraldaja kottimisega, kuna see oli julgenud Eestisse esinema kutsuda nende silmis sobimatu Nigel Farage’i. Õnneks ta siiski esines ja nagu näete – Eesti ühiskond ei varisenudki kokku. Aga mine tea, kas järgmisel korral ja järgmisel “sõbraliku Eesti” ohvril enam nii palju kindlameelsust on.

Kogu läänemaailmas levib edukalt püüdlus ükskõik millist debatti mitte võita, vaid debatt või selle teine pool lihtsalt ära keelata. Enamasti on niisuguse praktika kandjateks vasakpoolsed, aga nagu Eestis näeme, siis sobib see vajadusel ka parempoolsetele ja rahvuslastele.

Pole vaja olla ühiskonnateadlane, et mõista, kuhu sõnavabaduse kastreerimine kiiresti viib. Parafraseerides pastor Niemüllerit: esmalt keelatakse ära Farage, siis Pärnits – lõpuks kogu sõnavabadus ja ilma sõnavabaduseta pole ka vabadus enam võimalik. Ja pole üldse kindel, et need keelajad ise uues vabadusteta düstoopias võimu juures on, pigem ikka mitte.