Putin usaldab Schröderit

Hiljuti kõlas uudis, et Venemaa presidendi sõber ja tema lemmikprojekti – Nord Streami gaasitoru – investorite komitee esimees, endine Saksamaa liidukantsler ja sotsiaaldemokraatide prominentne figuur Gerhard Schröder on määratud iseseisva liikmena (independent director) Venemaa riigikapitalismi veelgi olulisema kroonijuveeli Rosnefti nõukokku. Need ametikohad on tasustatud miljonites dollarites kompensatsioonidega. Kindlasti on erupoliitikul huvi teenida oma poliitilise kapitali pealt seda päriskapitali, aga kaldun arvama, et see osa tehingust on tegelikult suuremas plaanis vähem oluline. Kuigi see on märgiline ja inetu, et mitte öelda rängemalt. On kõnekas, et Schröderi erakonnakaaslased on püsinud vaoshoitud.

Mis siis on selle uudise olulisem järeldus? Neid on tegelikult mitu. Esiteks, see näitab president Putini suurt usaldust Schröderi vastu isiklikult. Teiseks, tugevneb Putini isiklike sõprade grupp Rosnefti direktorite nõukogus. Lisaks tema isiklikule usaldusisikule, vahel lausa mõjukuselt Venemaa meheks nr 2 peetavale firma tegevjuhile Igor Setšinile, nüüd ka Schröderile ja Putini Saksamaa spiooniaegade ja hilisema äritegevuse perioodi truule kaaslasele Mathias Warnigile on nõukogu esimeheks endisest majandusministrist tänane presidendi majandusnõunik Andrei Beloussov. Seega neli eriti ustavat häält üheksast nagu maast leitud. Sinna lisaks veel praegu üks endise Exxoni (sic!) majandusjuhi ja Glencori kui suurima kliendi CEO ning kaks suurpartner BP juhti. Pole paha, nagu tavatses öelda üks tuntud poliitik.

Sanktsioonid ja võlad

Kolmandaks, ärgem unustagem, et Rosneft on suhteliselt suure võlakoorma, aga ka suurimate uute maardlate tagavaraga. Pluss mitteärilised suured kulud, sealhulgas Venemaa välispoliitika toetuseks, näiteks, Venezuelas, Lähis-Ida maades ja mujal. Küll aga on ta hädas sanktsioonidega, sest just tehnoloogiaalased sanktsioonid koos finantsalastega löövad teda eriti valusalt. Eks ole selle määramise taga näha ka lootust kasutada endise lääne tipp-poliitiku kontakte ja lobi tegemise võimekust sanktsioonide leevendamiseks ja Rosnefti arenguks vajalike tehnoloogiate hankimiseks. Suutis ju Schröder suhteliselt edukalt loovida seni Nord Streami projekti.

Ning last but not least, on ju viimatised Ameerika sanktsioonid tekitanud Euroopa suurfirmades ja valitud riikide tipp-poliitikutes tõsist meelehärmi ja vastutegevuse soovi, kaitsmaks oma Venemaa-ärisid. Ilmselt loodetakse Schröderilt ka sellega seoses aktiivset ja tulemuslikumat toimetamist.