Kuidas kauget klienti tundma õppida?
E-residentsuse programm on toonud pankadele uue väljakutse – kuidas täita KYC-printsiipi märgatavamalt võõramatest riikidest pärit isikute suhtes. Ühelt poolt on e-resident panga silmis täiesti tavaline mitteresident, kellel on Eesti riigi poolt välja antud turvalist suhtlemist võimaldav identifikaator. Teiselt poolt seisavad pangad silmitsi olukorraga, kus kontot soovivad avada ka üpris kaugetest ja eksootilistest riikidest pärit isikud, kellel ei ole Eestiga ühtegi seost.
Kuni e-residentsuse programmi käivitumiseni oli kaugematest riikidest pärit mitteresidentidel peaaegu alati olemas reaalne seos Eestiga. Oli see töösuhe, investeerimissoov, kinnisvara, kohalikud olulised äripartnerid vms. Kindla seose abil oli üldjuhul ka võimalik paremini hinnata kliendi ja tema varade tausta ning Eesti finantssüsteemi teenuste kasutamise vajadust.
Nüüd on aga pangandussektor uue ülesande ees – kuidas olla veendunud, kas kliendiks saada sooviva isiku taust on arusaadav, kas tema vara on seaduslikul teel saadud ning tema tehtavad tehingud legaalse eesmärgiga. Seda olukorras, kus isik tegutseb teises keeleruumis, võib olla pärit riigist, kus interneti kasutamine ei ole võrreldes Eestiga levinud ning avalikest registritest saadavad andmed sisuliselt olematud. Kliendi tausta hindamise kõrval on keeruline hinnata ka tehingute sisu ja eesmärki, kui finantstegevus ei ole Eestiga mitte kuidagi seotud ja ülekannete vastaspooled on samuti teiste riikide isikud.
Iga pank hindab oma riske
Kuidas siis toetada innovatsiooni ja olla konkurentsivõimelised globaliseeruvas finantsmaailmas, samas mitte muutudes transiidikoridoriks ebaselge tausta ja eesmärgiga rahale? Ja seda kõike nii, et ka meie välispartnerid saaksid aru ja oleksid veendunud, et me jätkuvalt täidame finantssektori usaldusväärsuse jaoks olulisi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas kehtivaid standardeid. Sellest usaldusest sõltub terve riigi finantssüsteem.
Iga pank hindab enda riske ja riskimaandamise võimekust ning sellest tulenevalt seab ka e-residentide teenindamise riskiisu. Lisaks globaalselt tugevale digiidentiteedile, mida e-residentsus pakub, oleks vaja globaalset tausta- ja referentside süsteemi. Mõningaid võimalusi selles valdkonnas juba on – näiteks LinkedIn ja muu sotsiaalmeedia, samuti Euroopa Liidu sees järjest enam konsolideeritud äriregistrid, tegelike kasusaajate registrid. Samas kasvab vajadus globaalse KYC-teenuse järele.
Seniks aga peavad pangad otsustama, kas ja kui palju panustada mitteresidentidest klientide tausta kontrollimisele või piiritleda oma kliendifookus tugeva ja selge Eesti seosega.