Miks ma julgen seda öelda?

Alustuseks sellepärast, et näen ettevõtjaid Äripäevas järjekindlalt kurtmas, et normaalset tööjõudu ei ole. Sel nädalal kolm korda – kõigepealt kõneles Smarten Logisticsi tegevjuht Mait Miller kõigi logistikaettevõtete nimel, siis ehitusettevõtjad Raivo Rand ja Sven Pertens ja lõpetuseks tehnoloogiafirma Cleveron üks juhte ja asutajaid Arno Kütt. Kütt tunnistas, et nende jaoks on erioskustest tähtsam see, et inimene on õpivõimeline. Mulle tundub, et latt on õige madalale lastud.

Vastuväiteks saab öelda, et tööjõupuudus on sellepärast, et tööjõudu on vähe, mitte sellepärast, et tööjõud on rumal. Eks see ole tõsi, näiteks sel aastal on tööturul 6000 inimest vähem kui eelmisel aastal.

Kahjuks ei taasta see minu usku meie kestvasse intelligentsusesse. Nimelt olen rääkinud Eesti kutsekoolide õpetajatega ning julgen üldistada, et pealekasvav spetsialistide põlvkond on nõrgem kui eelmine. Vaatan otsa ühele sel aastal alustava kursuse nimekirjale ja näen, et pea pooled selles nimekirjas on lõpetanud põhikooli lihtsustatud õppekavaga.

Õpetajad on mulle rääkinud, kuidas iga aastaga muutub õpilaste silmaring kitsamaks, kirjaoskus kehvemaks ja sõnavara ahtamaks. (Sellest on rääkinud ka ülikoolide õppejõud.) Üha rohkem kutsekoolide lapsi tuleb majanduslikult halvasti toime tulevast või sotsiaalsete probleemidega perekonnast. Miks see nii on ja mida võiks ette võtta, on hoopis teise arvamusloo teema. Praegu aga tuleb nentida, et mina ettevõtjana ei näeks põhjust olla optimistlik, et siit kasvab peale praegusest targemate spetsialistide armee. 

Veel ühe tõestuse rumalusest – või täpsemini kergemeelsusest –  toon meediast. Me ei näe enam läbi, kui meiega mängitakse. Kas tõesti usute, et sellest hetkest, kui Märt Sults oma plakati jaoks teksti kirjutas, kuni hetkeni, mil see üles riputati, ei küsinud keegi tema käest sealsete vigade kohta? Vigane plakat oli trikk tähelepanu saamiseks, ja seda me talle kenasti andsime. Teine näide: me oleksime pidanud algusest peale teadma, et Urmas Sõõrumaa valimisliit lööb käed temaga, kelle nime ma ei taha nimetada.

Võib ju öelda, et me mitte pole rumalamad, vaid paistame rumalamad, ja seda sotsiaalmeedia pärast. Varem rääkisime isiklikest asjadest omadega, aga nüüd lähevad kõik ebatavalisemad mõtteavaldused kiiresti lendu ja nii me teamegi, et 38% Eesti elanikest usub UFOdesse ja 6% reptiilsetesse inimestesse. Küllap on huvitavatesse asjadesse uskujaid varemgi olnud, aga teadmist sellistest ei serveeritud meile kandikul ette.

Samas süvendavad minu muret uuringud, näiteks üks Islandi teadlaste oma, mis leidis, et geenide grupp, mis paneb inimesi end rohkem harima, on muutunud harvemaks. See on aga eriti halb, sest on tõestatud, et kopsakama raamatukogu ja kõrgema haridustasemega vanemate lapsed õpivad tõenäoliselt ka ise edukamalt. Kui selliseid lapsevanemaid jääb vähemaks, ja mulle tundub, et Eesti maakohtades on juba nii läinud, saangi öelda, et head tööandjad, teie töötajad jäävad järjest rumalamaks.

Aga nad tahavad järjest kõrgemat palka.