Anna-Maria Penu • 3. oktoober 2017 kell 5:33

Kataloonia on juba läinud

Anna-Maria Penu  

Eestlastena on meil katalaanidega kerge samastuda. Me teame, mida nad praegu tunnevad. Mida nad tundsid pühapäeval, kirjutab ajakirjanik ja kirjanik Anna-Maria Penu.

Me tuleme iga natukese aja pärast lauluväljakule kokku, et uuesti tunda ise sedasama, kui too kaua hingesügavuses hõõgunud ajalooline iha – suurem kui me ise, suurem kui elu – lööb rahvuskaaslaste silmis ja huulil sama võimsalt leegitsema kui meis endis. Eesti, Eesti, Eesti! Ekstaas. Sel hetkel võiks surra.

Poliitikud teavad seda. Emotsioonist tugevamat argumenti pole. Kataloonia iseseisvuslastel oli pühapäevaseks iseseisvushääletuseks kaks plaani ja mitte kumbki polnud saladus. Esiteks, et hääletamine üldse aset leiaks. Isegi siis, kui tegemist on ebaseadusliku referendumiga ning tulemuste arvestamiseks vajaminevate demokraatlike garantiideta, piisab sellest poliitiliseks protestiks. Saadav häältekogus annab kaalu katalaanide nõudmistele. Teiseks, õhutada Hispaania keskvalitsuse karmi reageeringut, et lavastada piltlikult valitsev dialoogivõimetus ja – valmidus iseseisvusteemal. Pilt ütleb alati rohkem kui tuhat sõna. Pilt läheb otse rahva hinge.

Šahh ja matt!

Need katalaanid, kes olid veel kuidagi emotsionaalselt Hispaaniaga seotud, on seda nüüd kindlasti vähem. On neid, kes väidavad, et Kataloonia on siit emotsionaalselt juba läinud. Sest praegu enam vahet pole, milliste argumentidega kaitsti enne 1. oktoobrit Hispaania territoriaalset ühtsust ja milliste argumentidega Kataloonia iseseisvust. Mõlemais oli rida valesid ja ebakoherentsusi. Vahet pole, et nii Hispaania valitsuspartei Rahvapartei kui ka Katalooniat valitseva koalitsiooni partei on korruptsiooniskandaalidesse uppunud. Tänu kohalikule ja rahvusvahelisele meediale, ning läbi nende, jääb miljonite inimeste mällu just ja ainult politseivägivald kodanike vastu, kes tahtsid hääletada ja tegid seda vere hinnaga.

Jääb autoritaarne Hispaania väikese ja vapra Kataloonia vastu. Meie versus nemad. Kogu ajaloolise, lingvistilise, territoriaalse ja poliitilise koormaga.

Isegi see ei loe, et 2011. aastal kasutas Kataloonia politseiüksus Mossos d'Esquadra samasugust jõudu kui Hispaania politsei, et Plaza de Catalunya rahumeelsetest Indignadose liikumise meeleavaldajatest tühjaks teha. Teemaks valitsev neoliberaalne süsteem laiemalt oma ebavõrdsuse, ebaõigluse ja vaesusega. Ka tookord lõppes jõustruktuuride kokkupõrge protestiõigust kaitsvate ja praktiseerivate 120 tsiviilisiku vigastusega. „Omade“ vahel. Aga ei loe, sest hetkel pole küsimuse all rahvusriigi olemus. Ei loe, sest terve eelmise nädala jooksul, erinevatest Hispaania linnadest Kataloonia poole iseseisvushääletust peatama saadetud politseiüksusi toetati spontaansete poolt 2006. aastal Hispaania kuldse jalgpallikoondise ametliku „A por ellos, oe, oe!“ (eesti keeles ligikaudu: teeme neile ära)  lauluga. Nagu oleks tegemist mänguga. Ja see tegi katalaanidele haiget.

On hetki, mil meie tsivilisatsiooni kõrgus ja madalus demostreerivad end liiga valusalt. Eriti pingelisel ajal ei lase meie lipud meil hingata ega hümnid teineteist kuulata. Me ei näe selgelt. Miks otsustas Mariano Rajoy valitsus pärast juriidiliste vahendite läbikukkumist politseivägivalla kasuks? Poliitiline hind oli ilmselgelt liiga kõrge. Euroopas ja eri kohalikes meediaväljaannetes kiruti Rajoy poliitilist suutmatust, vale strateegiat ja lühinägelikkust. Kõik teavad paremini, kuidas oleks pidanud asju ajama. Oleks pidanud tegema poliitikat, õpetatakse teda siit ja sealt, täpsustamata, millist poliitikat silmas peetakse. Sest Rajoy valitsus on selge reaalpoliitika näide. Nad teadsid täpselt, mida nad teevad.

Kohalik poliitiline areen pole sama, mis väline imago. Ei eestlased ega ülejäänud eurooplased hääleta Hispaania üldvalimistel ja viimaste küsitluste kohaselt on parempoolne Rahvapartei endiselt enim hääletustoetust omav partei Hispaanias: 29%. Lisaks elame tänu meedia kallutatusele ja Facebooki algorütmidele infomullis. Ka mulle näis, et enamikul oli Hispaanias pühapäeval asetl eidnud stseene valus ja piinlik vaadata, et mõistavad toimunu hukka, kuid ei. Hispaania politsei Twitteri konto kubises õnnitlustest ja toetusest sealsetele üksustele. Samamoodi kiidavad Rajoy otsuse heaks tema valijad, sest „referendum polnud seaduslik“ ja seaduserikkujaid tuleb demokraatias ometi karistada.

Küsimus on moraalis, õig(l)ustundes

Kõik valitsejad nõuavad kuuletumist ning on seetõttu seaduse ja korra ehk status quo kaitsmisel jõhkrad. Nad peavadki seda olema, mõtleme alati, kui jõustruktuurid kaitsevad meie vaateid-väärtusi ja tunneme end turvaliselt. Kui aga rünnatakse neid, kellega tunneme solidaarsust, siis see vägivald vapustab meid. Ometi on tegu ühe ja sama struktuuriga. Pühapäeval toimunu polnudki mõeldud katalaanide või rahvusvahelise üldsuse veenmiseks milleski, mille kaotus on ette teada. See vaatemäng oli mõeldud „omadele“. Nende veendumuste ja väärtuste kinnitamiseks.

Päev pärast 1. oktoobrit, mil rahvahääletusest sai radikaalne otsus, vastuhakk (nagu 86 aastat tagasi, 1. oktoobril 1931, mil naised said Hispaanias hääleõiguse), on Hispaanias kõik ikka veel sama pingeline ja sama lahti. Võib-olla vaid kraadike kurvem. Teistsuguse poliitika lipulaev, vasakpoolne Podemos, kavatseb Rahvapartei valitsuse toimunu pärast Haagi rahvusvahelisse kkaevata. Sotsialistid nõuavad kohest läbirääkimiste alustamist katalaanidega, kuid Rahvapartei kavatseb oma jõupoliitikat jätkata.  

Kataloonia autonoomse piirkonna president Carles Puigdemont pakub samal ajal Mariano Rajoyle viimase võimaluse enne iseseisvuse ühepoolset väljakuulutamist: istuda läbirääkimiste laua taha rahvusvahelise vahendajaga. Puigdemont ei maini enam sõna „iseseisvus“ nii sagedasti ega nii tuliselt kui varem. Ta lubab Rajoyga rääkida „kõigest“. Sest ka Kataloonia iseseisvuslaste arvud hästi ei klapi: hääletamas käis 2,2 miljonit inimest, kuid hääleõigus on üle 5 miljonil. Enam-vähem pooled katalaanidest ei poolda iseseisvat vabariiki – vähemalt mitte antud tingimustes ja olemasolevate liidritega -, kuid on suurema autonoomsuse poolt. Teistsuguses Hispaanias. Teistsuguse poliitikaga. Ent isegi seda on tänase Hispaania keskvalitsuse jaoks liiga palju küsitud.

 

 

Hetkel kuum