Inimlikkus piiskoppi ei riku

Urmas Viilma pühitseti peapiiskopina ametisse 2. veebruaril 2015. Ühtlasi kirjutas ta alla ka töölepingule ja asus juhtima suurt organisatsiooni – Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut (EELK), millel on 166 kogudust üle 200 vaimulikuga.

Seega on Viilma sisuliselt riigiasutuse (rahastuse mõttes – kirik saab riigilt toetust) tippjuht, kellel on sadu alluvaid. Asutuse juhina peab Viilma alluma seadustele, ta ei tohi oma töötajaid diskrimineerida ega piirata nende sõnavabadust. Ometigi on ta üritanud seda teha.

Ametisse saanuna leidis värske peapiiskop Viilma, et naised ei kõlba piiskopiametisse. Hiljem muutis ta seda seisukohta. Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, nahutas ta avalikult oma alluvat, Risti koguduse õpetajat Annika Laatsi ETV saates „Suud puhtaks“ avaldatud arvamuse eest, et kooseluseadusele vastutöötamine on samasooliste paaride suhtes halastamatu ja ükski katkine heteroseksuaalne suhe ei saa sellest tervemaks. Laats küsis tema vastas istunud EKRElaselt Jaak Madisonilt: „Miks te olete nii halastamatud?“

Suletud uste taga

Annika Laats esindas kaasaegse kiriku mõistuse häält, mille Viilma vaigistas. 5. oktoobril kirjutas Viilma Facebookis: „Mul on väga kahju, et Annika Laatsi seisukohad panevad kiriku, selle vaimulikud, teised töötegijad ja liikmed, samuti kirikujuhid, sealhulgas minu, olukorda, kus peame selgitama, mida siis EELK tegelikult asjadest arvab või kuidas on võimalik, et EELK vaimulikud ei kuuluta oma kiriku õpetusega kooskõlas olevat sõnumit.“ Hiljem täpsustas ta seda veel esmaspäevases Postimehes, öeldes, et postitus oli tähelepanu juhtimine sellele, et usuküsimusi arutab kirik ilmalikku avalikkust sellesse segamata.

Kui Viilma tahab jätta sellised arutelud suletud uste taha, jätab see kirikust tagurliku ja suletud institutsiooni mulje, millega avatud meelega peale kasvav põlvkond end siduda ei taha.

Ma ei kuulu ühessegi kogudusse ega osale kirikuelus. Ometigi meeldib mulle kirikus käia korra või paar aastas. Kirikuõpetaja nägemust maailmaasjadest on huvitav kuulata. Aga kohe kindlasti ei taha ma toetada institutsiooni, mis ei pea naisi mõne ameti vääriliseks või oma töötajaid avalikult arvamuse avaldamise õiguslikuks. Ka ei soovi ma, et minu rahaga sellist organisatsiooni toetatakse. Siseministeeriumi kaudu eraldas riiki EELK-le 2016. aastal 63 000 eurot, raha saab kirik ka teiste ministeeriumite, sihtasutuste ja kirikute nõukogu kaudu.

Äkki mõtleb Urmas Viilma ühel hetkel ka arvamusvabaduse küsimuses ümber, nagu tegi seda naiste küsimuses? Kui järgmisel kuul kogunev kirikuvalitsus otsustab oma seisukoha avaldamise pärast seletuskirja kirjutama pidanud Annika Laatsi kuidagi karistada, tõestab luterlik kirik, et ei püüagi olla mõistev, kõigi suhtes lugupidav ja käia ajaga kaasas, vaid on halastamatu nagu EKRE. Laatsi seisukoha ja arvamusvabaduse tunnustamine ei õõnestaks mitte kuidagi Viilma autoriteeti, vaid oleks lihtsalt inimlik.