Edukusfondi abiga rohkem Arvo Pärte

Eesti senine edulugu on rajatud kiiretele võitudele. Seni alustas noor hakkaja inimene nullist. Kõige suurem mure oli kumuleerida võimalikult palju kapitali, et saavutada tõsiselt võetav maine. Ta tegeles suure vaheltkasuga, kiirete projektidega. Rõhus sellele, et oma vara väärtus kasvaks hästi kiiresti ja tegi suurte tegijate lauas tähtsat nägu. Edu saavutamisel viskas projekti sahtlisse ja tormas uut võimsat ideed teostama, et paari aasta pärast täpselt sama moodi edasi rühkida. Kiire ja suur kasum võta välja, pikk ja väike kasum jäta “rikastele”.

Aga paradigma on muutunud. Me oleme selle jooksu käigus saanud suureks ja rikkaks. Oleme selle laua teisel poolel, aga käitume endiselt lapsena.

Meie noored hakkavad looma pikaajalisi edulugusid. Nad loovad saja-aastaseid ettevõtteid! Nad peavad oskama arvestada vajadusega investeerida pikemalt kui viis aastat. Nad peavad leidma jõudu ja kapitali, et teha mitte miljoni-, vaid miljardiärisid. Nad peavad suutma tuua kapitali siia, mitte liikuma ise selle järele “sinna”.

Start-up on suur moesõna, kuigi see ei tähenda mitte midagi. See on projekt, mis kaasab spekulatiivset kasumit soovivaid investoreid ja unustab enda huvitavaks tegemisel ära, et võetud kapital tuleb maksta tagasi tulemuse, mitte rikka onu toetuse arvel. Ühiskonnas puudub sellisel kategoorial väärtus. Ta ei maksa makse, ta ei kaasa inimhulkasid ja ta edukus on küsitav. Start-up on lihtsalt uus ettevõte, millest võiks midagi saada. Aga me räägime nende tegijatest ja kiidame mõtet, mitte tulemust. Edu on oluline, aga ta ei eksisteeri iseseisvalt, edukaks peab saama!

Räägiks avalikult sellest, kuidas saadakse Arvo Pärdiks, või Neeme Järviks. Uuriks, kui kaua teaduslikku tööd võtab unikaalse elektrimootori uuenduse leiutamine. Küsiks kunstnikelt ja arhitektidelt, kuidas sünnivad ajatud teosed. Tuletaks meelde, et heaks pillimängijaks teeb tohutu hulk harjutatud tunde. Mõtleks sellele, et kirjatehnika ei arenda mitte ilusat käekirja, vaid stimuleerib aju. Kiidaks rohkem staažikaid ja tõeliselt süviti oma ala valdavaid spetsialiste. Hindaks kõrgemalt teadlasi ja õpetajaid. Toome ühiskonda tagasi austuse mõiste – ja meie lapsed näevad palju tugevamat Eestit.

Paljudes koolides toimub viimastel aastatel õpilasfirma programm. Noortele antakse võimalus luua ettevõte, mis teeb midagi uuenduslikku või ägedat. Tubli algatus, aga nõrk koht on see, et paljud neist peavad seda ajutiseks ülesandeks. Selline suhtumine ei loo tugevat ettevõtet. Prooviks kõigepealt õpetada suurema pildi nägemist? Las õpilasettevõtte loojad analüüsivad kõigepealt mõnda pikaajalist börsiettevõtet ja saavad aru, kuidas need nii kaugele on jõudnud.

Kui me nendele hakkajatele noortele õpetame, kuidas pikas käivitusperioodis ellu jääda ja mitte unustada seatud eesmärki, siis nad ei loobu nii kergelt esimeste raskuste ilmnemisel. Me ei vaja kiirelt rikkaid noori inimesi, vaid hiilgavaid ideid, mis tagaksid laiema heaolu ka meie lastele.

Haridus ja teadustöö on kõige alus. Me peame ühiskonnana seda toetama. Miks mitte luua riiklik heaolufond, mis hakkaks muu hulgas investeerima arendus- ja teadustöösse? Kasutaks selleks osa heal ajal kogutud vahenditest ja tagaks selle, et neid ei saaks kergekäeliselt kulutada jooksvatele väljaminekutele.

Teeks nii, et osa selle fondi rahast läheb õpilasfirmade toetuseks. Näitaks, et head ideed on teretulnud, aga nõuaks ka jätkusuutlikkust. Head ideed ei kaoks ära, kui mingi rahvusvaheline magnaat nad üles ostab.

Eesti riik toimib praegu nagu pank. Ta toetab sind siis, kui sa oled tugev, ja jätab su hätta, kui oled nõrk. Ta ei loo väärtust, vaid jagab seda ringi. Veelgi enam, kui sa muutud edukaks, siis ta karistab sind ja võtab sult rohkem, et toetada neid, kes ei taha, ei proovi või ei oska. Ta ei kasuta oma vara ei säästlikult ega ka heaperemehelikult.

Eesti edukusfond võiks olla selle tasakaalustaja.

 

Autor: Ardi Roosimaa