Vanuse alusel diskrimineerimist tööle värbamisel tunnetavad kõrgemas eas tööotsijad ise ja ebavõrdne kohtlemine kumab välja riiklikust statistikast. Samal ajal tööandjate küsitlused ei suuda näidata juhtide ja personalitöötajate teadlikke otsuseid kandidaatide eristamisel vanuse alusel. Tööandjad ütlevad, et nende valiku alus ei ole vanus, vaid kandidaadi oskused ja hoiakud, mis peavad sobima meeskonna ja ettevõtte vajadustega. Kindlasti see nii ongi. Mis aga ei tähenda, et probleemi lahendus on vaid tööotsija ja riigi käes, kes peaksid vanemas eas tööjõu vormima vastavaks moodsa tööandja vajadustele.

Juht ei pruugi värbamisel tajuda, et otsust langetades ei lähtu ta tegelikult kandidaadi oskustest ja hoiakutest. Kuni juht ei teadvusta iseenda psühholoogiliste mehhanismide toimimist ning vanusega seotud müüte ehk ta toimetab alateadlikult, siis lähtub otsus tema enda hirmudest ja stereotüüpidest. Suure tõenäosusega ta püüab vältida vanemaid inimesi, sest need tunduvad liialt teistsugused ja seega juhitamatud.

Meile tundub, et vanemaealised töötajad on rohkem haiged. Tegelikult paneme nende haigestumisi rohkem tähele: statistiliselt ei ületa nende haiguspäevade arv nooremate omi. Meile tundub, et vanemad inimesed pole valmis muutusteks. Tegelikult, mida vanem on inimene, seda rohkem on tal muutustega kohanemise kogemust. Tõsi on see, et vanem inimene vajab muutusteks rohkem aega, mis aga ei mängi ju suurt rolli, sest muutusteks antakse aega nagunii ebapiisavalt ja kõik tunnevad ennast pressi all.

Veel oleme tähele pannud, et mida vanem on töötaja, seda väiksem näib tema entusiasm õppida uut. Sellise mõtte juures peab aga vaatama hoopis nende poole, kes on „väheinnukatele“ tööülesandeid jaganud. Inimene, kelle töö ei sisalda pidevalt mõõdukaid väljakutseid, kellelt oodatakse üht ja sama, minetab tõepoolest soovi midagi uut õppida. Seega oleme tööadjatena ise töötajad õppimisvõimetuks muutnud. Lisaks peaksime huvi tundma, kas inimene ei taha õppida või ei taha ta õppida sellises vormis, nagu välja pakutakse.

Õppimisvõime säilitamine ja oma oskustega konkurentsis püsimine on kapitalistlikus ühiskonnas ikka töötaja asi olnud. Enam mitte. Isegi OECD eksperdid rõhutavad, et tark tööandja mitte ainult ei paku väljaõpet, vaid ka motiveerib töötajaid õppima.

Ühiskonna vananemine tähendab, et tööjõuturul on vanemas eas töötajaid rohkem kui nooremaid ning töökollektiivi kuuluvad väga mitmete põlvkondade esindajad. Oskus sellist meeskonda luua ning oskus seda juhtida ehk teiste sõnadega oskus juhtida põlvkondadevahelist koostööd näitab 21. sajandi juhi taset ja kvaliteeti. Kui juhil seda oskust pole, vaid ta on õppinud tööjõudu ostma ja maha kandma, tuleb minna kooli või taanduda positsioonile, kus töötajad tema otsustest ei sõltu.

 

Autor: Tiina Tambaum