Tegelikkuses mõjutavad tulemust ning tootlust negatiivselt kaks võimalikku ülekauplemise viisi.

Üks variant on väiksema arvu tehingute juures panustada nendesse liiga palju raha ning alternatiiv on ülekauplemine ehk lihtsalt liiga suur tehingute arv.

Kaupleja küsimus puudutab viimast võimalust.

Kui aga panna enda jaoks paika mõistlik riskitase, on olemas lihtne valem, arvutamaks välja tehingute arv, pidades seejuures silmas ka ühe otsuse alla pandavat rahasummat. Sellegipoolest on küsimus optimaalse tehingute arvu kohta, justkui keegi küsiks minult nõu, milline jalanumber on talle parim.

Tegelikkuses on aga vastus iga küsija jaoks erinev ning sõltub eelkõige sellest, mitut­ avatud positsiooni kaupleja­ ühe korraga jälgida suudab. Seejuures on väga tähtis, et igale töös olevale tehingule suudetaks kuni selle lõpetamiseni pöörata maksimaalselt tähelepanu.

Võttes arvesse enda kogemuse, siis avastasin aastaid tagasi, et swing-kauplemise (swing-kauplemine tähendab, et positsiooni hoitakse reeglina kauem kui üks päev ning vähem kui pika­ajalised investorid, reeglina jääb positsiooni pikkus päeva ja paari kuu vahemikku – toim) puhul on maksimaalne positsioonide hulk, mida suudan jälgida, umbes viis või kuus.

Sellest enamate positsioonide puhul hakkab minu tähelepanu hajuma.

See viie kuni kuue idee reegel kehtib positsioonide puhul, mida hoian paarist päevast kuni mitme nädalani, arvestamata siinkohal pikaajalist investeerimist.

Nii suudan vähemalt paar korda päevas toimuvat kontrollida. Kui aga rääkida päevakauplemisest, mil positsioon on lahti veel lühemat aega, siis üle kahe idee realiseerimisse ma korraga ei panustaks.

Samas olen kohanud ka päevakauplejaid, kes suudavad korraga lahti hoida 25 positsiooni, kuid sel juhul peab tegemist olema geeniustega.

Just nagu mõni suudab improviseerides mängida klaveril džässi.

Ma saan sellise võime olemasolust küll aru, kuid ise ma sinnani kindlasti ei küündi.

Sarnaselt minuga peab iga inimene iseendalt küsima, mitut avatud positsiooni ta on korraga suuteline haldama, ega tohi seejuures ära unustada, et kõik need vajavad tähelepanu.

Börsil kauplemine on mingis mõttes nagu žongleerimine – ka seal tuleb silmas pidada, mitut palli korraga kasutada, et trikk õnnestuks. On see üks? On see kaks? On see kolm? Või on see enam?

Vastus sõltub ainuüksi žonglööri võimetest, kuid samas ka sellest, mis toimub parasjagu tema elus – kui kiired või vabad on parasjagu tema päevad.

Aga isiksusest sõltuvad tegurid pole ainsad, mida jälgida.

Alati tuleb silmas pidada ka turul toimuvat ning väga tähtis küsimus, mida iga kaupleja peaks enne positsioonide avamist endalt küsima, on see, mitu potentsiaalselt tulusat kauplemisideed suudab praegune turuolukord talle pakkuda.

Samuti tuleb arvesse võtta, millises trendis otsuse tegemise hetkel on turud. On see ­tõusutrend? On see langus­trend? On see põhjas olev ­karuturg? On see tipus olev pulliturg?

Selge on see, et kaupleja välja töötatud süsteem ei pruugi­ igas faasis täpselt samamoodi­ käituda. Näiteks mina olen end leidnud olukordadest, kus on rohkem kauplemisvõimalusi,­ kui ma suudan korraga ette võtta.

Aga on ka olnud vastu­pidiseid olukordi – tahaksin leida rohkem võimalusi, kuid turul on pakkuda vaid ühte või kahte.

Seega ei seisne küsimus pigem selles, mitu positsiooni on korraga mõistlik avada, vaid pigem tuleks vaadata isiksusetüüpi.

Viimane on konkreetsest numbrist tähtsam. Üldiselt kehtib aga põhimõte, et alusta vaikselt ja väga ettevaatlikult ning pööra alati tähelepanu oma vaimsele heaolule, samuti hoia pidevalt silma peal oma tulemustel.

Eriti hea on alles hoida häid tehinguid puudutavad dokumendid ja andmed ning neid aeg-ajalt vaadata. Üldiselt on aga tehingute logid nagu peegel kaupleja näo ees, mis võimaldab tehtust õppida või selle abil end motiveerida.

Ütlen alati kauplemist õpetades ja loenguid pidades:­ näita mulle kauplejat hästi­ koostatud kauplemispäevikuga ning mina näitan sulle head kauplejat.