Hirmudest Eesti organisatsioonikultuuris

Kui nüüd vaadata veidi laiemat pilti, siis kas meid ümbritsev keskkond soosib hirmuvaba olekut või hoopis loob veelgi tugevama hirmufooni? Üks osa on inimese enda kogemustega saadud hirmud, nagu lennuhirm, hirm kõrguse ees, hirm üksi olemise ees, hirm suhete ees jne.

Teine asi on aga meile iga päev ette söödetav info, nagu näiteks “kui sa seda preparaati ei kasuta, siis jääd kohe haigeks”, “kui sa seda parteid valid, siis juhtub meie ühiskonnaga midagi väga halba”, “kui sa koolis hästi ei õpi, siis oled läbi kukkunud”, “kui sa tööl ei järgi kindlaid reegleid, siis kaotad töö” jne. Siit tuleneb kohe uus hirm: "kuidas ma hakkama saan?", "olen ma ebaõnnestuja?", "kuidas teised mind nüüd vaatavad?" jms.

WHO andmetel on Eesti depressiooni taseme poolest maailmas esirinnas ning seda on diagnoositud umbes 75 000 eestimaalasel, mis teeb 5,9 protsendi rahvastikust! See tähendab, et iga 100 elaniku kohta on 5-6 inimest depressioonis. Tekib küsimus, miks? Ja järgmine küsimus, kas meil on tegelikult soov ja vajadus see probleem ka ära lahendada?

Kui töötervishoiu seaduse juurde tagasi tulla, siis tööandja peab hakkama hoolitsema psühhosotsiaalse keskkonna eest töökohal. Et see aga üldse võimalik oleks, peab ju ka organisatsiooni juhtkond olema teadlik sellest, et ta ise ongi üks selle keskkonna looja koos organisatsiooni kultuuri loomise, väärtushinnangute kujunemise, inimestest hoolimise ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Lisaks peab ta vastutama majanduslike näitajate eest, et toode oleks hea, müük toimiks, kõik kohustused oleks täidetud ning kõige selle juures teeniks ka kasumit. Olles ka ise erinevate ettevõtete juhatuses olnud, saan väita, et see on paras väljakutse ning kogu see kohustuste täitmise vastutus tekitab omakorda teatavat laadi hirmu.

Lahendus on minu hinnangul tegelikult üpris lihtne ning selle nimi on teadlikkuse kasv! Teadlikkuse kasv saab aga tulla läbi inimese isikliku arengu konteksti. Müüdumaid raamatud raamatupoodides on sellistest kategooriatest nagu eneseabi, ravitarkus ning esoteerika. Millegipärast aga naeruvääristatakse meie meediapildis selliseid kategooriaid.

Tekib küsimus, miks naeruvääristatakse, ning kohe tuleb järgmine küsimus, miks sellistel teemadel raamatud on üldse nii populaarsed. Vastus on tegelikult lihtne: ju siis on kuskilt midagi olulist puudu ning inimesed ei saa vastuseid teatud küsimustele kuskilt mujalt kui eneseabi raamatutest. Kõik, mis ei sobitu väljakujunenud arusaamaga, tundub olevat pseudoteadus kuni selleni välja, et aeg-ajalt soovitab keegi sellised teosed üldse ära keelata. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et osa raamatute sisu võib ka olla küsitava väärtusega, kuid selles kategoorias leidub ka väga häid ja sisukaid teoseid. Ka õige raamatu äratundmine baseerub teadlikkusel.