Katoliikluse kollektivism on Poolas muundunud rahvuskollektivismiks. Selle kokteili maitses on ohtlikult tunda ainuparteimentaalsust, kirjutab kirjanik, reisijuht ja giid Olev Remsu Äripäeva essees.

- Poola rahvas tähistab iseseisvuspäeva.
- Foto: Zuma/Scanpix
Poolakas olla tähendab hingeseisundit, ütlevad poolakad. Ja selle hingeseisundi nimetus on katoliiklus, mis on olnud poolakate esimene identiteet kaua-kaua, kuid mitte algusest saati. Veel XVIII sajandini oli Poolas laialt levinud protestantlus oma mitmes variandis, õigeusk, uniaatlus, judaism, pisut isegi islam.
Seotud lood
Ehkki ehitussektorit kirjeldatakse sageli kui majanduse vereringet, mille kaudu liiguvad nii investeeringud, tööjõud kui ka areng, siis välismõju survestab kõike üha enam. Viimased aastad on toonud küll teatud stabiilsuse, ent maailmas valitsevad pinged ja ja logistikariskid – näiteks pidevalt muutuv olukord Hormuusi väinas – mõjutavad ka Eesti ehitusturgu. Kuidas ja kui palju aga päriselt?