Kuidas kaitsta ettevõtte vara – täiendavaid mõtteid

Üks olulisi puudujääke, mida me uut perioodilise personalijuhtimise teenuse klienti tundma õppides märkame on see, et varade üleandmine inimestele ei ole fikseeritud. See ei puuduta niivõrd vargust, kui töötaja poolt talle usaldatud vara kahjustamist. Kuna tihti ei ole soovi täita üleliigseid pabereid, siis antakse vara töötajale üle nii, et seda dokumentaalselt ei fikseerita. Tulemuseks võib olla nt laptopi kaotamine, telefoni vette pillamine jne. Kui tööandja ei suuda hiljem ära tõendada, et vara anti just selle töötaja kätte, siis ei saa kahju sellelt konkreetselt töötajalt sisse nõuda.

Üks uskumatuna tunduv juhtum toimus meie kliendiga. Ettevõte ostis auto ja andis ilma seda fikseerimata üle töötajale. Töötaja sõitis sama päeva õhtul purjus peaga teelt välja, nii et auto muutus kasutuskõlbmatuks. Tööandja nõude peale teatas töötaja, et tema käes seda autot ei olnud ja tema kahju ei hüvita. Õnneks oli antud juhtum fikseeritud politseis ning selle kaudu sai tööandja ka tõendada seda, et kahju põhjustas just see töötaja. Kui aga politsei ei oleks olnud asjasse segatud, oleks tööandja hüvitisest ilma jäänud.

Tavaliselt korraldame asjad nii, et iga vähegi väärtusliku asja üleandmisel töötajale see fikseeritakse üleandmis-vastuvõtu aktiga. Sellesse tuleb kindlasti märkida üleandmise kuupäev ja vara võimalikult täpne kirjeldus (nt telefonil mark ja IMEI kood, laptopil mark ja arvuti tunnusnumber jne). Kuni uue seaduseni kasutusel olnud individuaalse materiaalse vastutuse lepingud enam endist tähtsust ei oma, kuna töötaja varaline vastutus on hästi reguleeritud võlaõigusseaduses ja töölepingu seaduse §-s 74. Lepingus ei ole nagunii lubatud töötaja jaoks seadusest kahjulikumalt kokku leppida.

Varastada võib tööandjalt mitte ainult asju, vaid ka bensiini ja tööaega. See on aktuaalne autojuhtidel ja müügiesindajatel. Seetõttu soovitame juhul, kui töötajale on antud sõiduk, kasutada GPS-seadmeid, mis fikseerivad väga täpselt nii teekonna pikkuse kui ka auto täpse asukoha. Ühel teisel kliendil oli müügiesindaja, kes pidi palju sõitma üle Eesti. Kuni GPS-seadme paigaldamiseni ei küsinud ta kunagi vaba aega lapsega tegelemiseks ja tööandjale tundus, et töötaja viibib tööajal hoopis kodus. Pärast seadme paigaldamist hakkas töötaja päris tihti paluma tööandjalt vaba aega lapse trenniviimiseks, tööajast kodus käimine lõppes ja auto hakkas kulutama palju vähem bensiini.