Eesti Energia poleks pidanud hindu tõstma

Ühel hiljutisel riigikogu istungil jäi peaministri kõnest kõlama väide, et elektrihinna tõus pole tingitud kodutarbija kohustuslikult avatud elektriturule viimisest, vaid hoopis EE kulutustest CO2 saastekvootide ostmisele. Peaminister ei lasknud end segada faktil, et tänavu ja mitmel järgneval aastal saab EE tasuta CO2 kvoote mahus, mis ületab kordades kodukliendile elektri tootmiseks vajalikud CO2 kogused.

Isegi kui Eesti Energial tuleks kogu vajaminev ELi kehtestatud CO2 kvoot sisse osta, lisanduks Narva Elektrijaamades elektri tootmishinnale 6 eurot/MWh CO2 kulu. Saame maksumuse 35,4 eurot/MWh, mis sisaldab nii kõiki kulusid elektrijaamades, põlevkivikaevandustes, transpordis jne kui ka nende kõigi puhaskasumit. Ent peaminister väidab põhjendatud tarbijahinnaks 47,6 eurot/MWh. Hinnavahe kodukliendile on seega 12,2 eurot, andes EE kasumimarginaaliks ligi 26%. Võtame mõne protsendi peakontori ülalpidamiskuludeks, aga ettevõtte kasum kodukliendi arvelt on tagasihoidlikult öeldes väga hea. Peaminister polnud riigikogu ees kursis energiaettevõtte finantsnäitajatega või arvab, et Eesti elanike käest tulebki prisket kasumit korjata. Igal juhul on ebaõige väide, et üle 50%ne elektrihinna tõus tavatarbijatele tuli CO2 kuludest. 

Ebamõistlikult suureks on läinud ka kodutarbija võrgutasud, olles elektri hinnastki kõrgemad ja isegi Soome võrgukuludest mitu korda kallimad. Tänavu tõusevad need tasud veel 16%; eelmise aasta tõus oli juba 9%. Kõrgeid võrgutasusid selgitas peaminister suurinvesteeringutega varustuskindluse tagamiseks. Küsin vastu: Kas sadades miljonites eurodes kulutusi riikliku tähtsusega infrastruktuuriprojektidele peab tingimata tegema tarbija igakuiste väljaminekute arvelt? Riikliku põhivõrgu investeeringud, nt Eesti-Soome vahel Estlink 2 ühenduse rajamine, jäägu riigieelarve ja EL programmide finantseerida.

Autor: Kalev Kallo, Alo Merilo