Inflatsioonikahvel

Üllatuseks võib pidada tervishoiuga seotud hindade 2,9% kuist hinnatõusu, mistõttu aastane hinnatõus kiirenes veebruari 3,6%-lt märtsis 6%-le (eelnevad 12 kuud olid hinnad langenud). Ka rõivaste ja jalatsite hinnatõus osutus taaskord suhteliselt tugevaks – 2% kuus – kusjuures veebruariski oli hinnatõus selles kaubagrupis küllaltki tugev (1,2%). Rõivad ja jalatsid on kaubagrupp, kus hinnadünaamika on majandusoludega tihtipeale vastuolus ning tundub, et seegi kord tähendas kehv müük veebruaris veelgi kõrgemaid hindu (ja seega ka potentsiaalselt kehvemat müüki) märtsis.

Konkurentsipuudus – väga võimalik, et eelkõige hulgimüügi (ehk impordi) valdkonnas – on see, mis Eesti niigi kõrget rõivaste ja jalatsite hinnataset endiselt tõstab. Jääb üle vaid oodata, millisel hinnatasemel selle kaubagrupi jõuline inflatsioon peatub.

Kas võib juhtuda, et Eestis on tulevikus rõivaste ja jalatsite hinnatase näiteks 50% Euroopa keskmisest kõrgem? Kas hinnatõus hakkab nõrgenema? Suurem osa prognoose seda eeldab, viidates välisturgude nõrkusele ja inflatsiooni aeglustumisele Euroopas. Siiski tundub mulle, et inflatsiooni ootuste osas ollakse justkui kahvlisse astutud. Jah, välisnõudlus mõjutab Eesti hinnataset päris oluliselt. Seega, kui välismaal hinnad langevad või inflatsioon aeglustub, siis juhtub see suure tõenäosusega ka Eestis. Aga protsess töötab ka vastupidi. Needsamad hiljutised prognoosid ootavad majanduskasvu tugevnemist teisel poolaastal ja 2014.aastal, sealjuures välisnõudluse toel. See tähendab, et välisturgudel peaksid hinnad tõusma ja inflatsioon kiirenema. Kuidas see siis Eesti hindu ei mõjuta?

Veelgi enam: kui Eesti majanduskasvu veab endiselt eelkõige sisenõudlus, mis saab tuge kiirenevast palgatõusust ja kasvavast hõivest, kuidas on siis võimalik, et see nõudlus kuidagi hindadele ei mõju. Reaalsus on siiski selline, et ettevõtete kulude kasv on piisavalt suur, et neid igal esimesel võimalusel hindu tõstma ahvatleda. Seega, kui nõudlus siseturul kasvab, siis peaks ka hinnatõus kiirenema.

Ka praegune hinnatõusu dünaamika kinnitab seda: reguleeritud hindade aastatõus oli märtsis 1,9% ja vabaturu hindadel 4%. Tõsi, viimane on tempot tõstnud sellel aastal elektrituru avanemise tõttu (reguleeritud hinnast sai vabaturu hinnad). Viimane võib olla ka põhjuseks, miks mitmetes kaubagruppides, mis üldiselt on tundlikud nõudluse muutusele (nt majapidamiskaubad, vaba aja kaubad ja teenused), on hinnatõus viimastel kuudel nõrgenenud või püsinud suhteliselt stabiilsena. Elektrituru halvasti korraldatud avamine ja sellega kaasnenud hirmud panid lihtsalt peresid oma kulutusi piirama (ja see on ka jaekäibe kehvade tulemuste põhjuseks). See aga tähendab, et kui inimesed harjuvad uue elektri hinnatasemega, hakkavad nad ka rohkem kulutama ning hinnatõus nõudlusele tundlikes kaubagruppides kiireneb. Palgakasv ja selle ootused aga hakkavad tõenäoliselt juba sügisel tasapisi ülekanduma ka teistesse hindadesse.

Reaalsus osutub tõenäoliselt olevat hoopis midagi vahepealset. Tänu välishindade langusele – mootorikütused on sellele kõige tundlikumad – jätkub Eestis kerge hinnalangus. Kuid siseturu aktiviseerumine sissetulekute tõusu tõttu võimaldab päris paljudel hindadel ka tõusta. Tulemuseks on eelmisest aastast pisut madalam inflatsioon sel aastal. Järgmisel aastal võib inflatsioon veel mõnevõrra langeda, kuid sel juhul ei tohiks majandusolud Euroopas ja maailmas paraneda sellises ulatuses, et need hakkaksid hindu tõstma (aga mõlegem või nafta hinna tundilikkusele). Kui see nii ei ole – ja kõik hiljutised Eestit puudutavad majandusprognoosid seda eeldavad -, siis peaks hinnatõus sisenõudluse toel parimal juhul püsima selle aasta tasemel või langema üksnes marginaalselt. Seega on arusaamatu, kust tuleb arvamus, et hinnatõus vajub Eestis lähiajal 3% oluliselt allapoole.

 Allikas: Maris Lauri blogi