Kuidas investor kriisiks valmistub?

„Majandus töötab täistuuridel, kõik investeerimiskoolitused on välja müüdud, iga päev antakse välja uusi raamatuid ning igaüks kirjutab, kuidas aktsiatega rikkaks saada,“ kirjeldas Tallinna Tehnikaülikooli finantsökonoomika doktorant ning rahanduse ja panganduse õppetooli lektor Kristjan Liivamägi seda, mis iseloomustab mulli lõhkemise eelset aega. „Peagi tekib aga olukord, kus positiivsed uudised ei suuda enam aktsiate ja võlakirjade hinda tõsta, sest nende fundamentaalne väärtus on tegelikust lihtsalt nii kaugele maha jäänud,“ lisas ta.

Liivamäe hinnangul on intressimäärade madalal hoidmine tekitanud võlakirjadesse ülisuure mulli. „Praegust majandustsüklit on väga pikalt venitatud, et tekiks majanduskasv ja inflatsioon,“ ütles ta. „Meil ei ole enam sisuliselt padruneid, mida lasta, kui jama tekib – seda, kui karmilt me kriisis pihta saame, on aga väga keeruline prognoosida ning see sõltub suuresti turgutusmeetmetest,“ märkis Liivamägi.

Seetõttu leiab võlakirjade õiglast väärtust rahavoogude baasil hinnastav Liivamägi, et tegemist pole praegusel turul atraktiivse varaklassiga. „Nii võlakirja- kui aktsiaturud on juba paar aastat ülehinnatud, USAst tuleb juba märke, et peagi võivad hakata Keskpangad intressimäärasid tõstma ning see tähendab, et nimetatud instrumentide hinnad hakkavad langema,“ viitas Liivamägi mulli peatsele lõhkemisele. „Riskiga korrigeeritult on ka palju paremini hinnastatud varaklasse,“ leidis ta.

Korraldab portfelli ümber

Normaaltingimustes jaotab Liivamägi oma portfelli erinevate varaklasside vahel nii, et seal oleks 25-33 protsenti aktsiaid ning samas ulatuses nii laene kui kinnisvara, kõikide muude varaklasside ja osakaal jääb Liivamäe portfellis 1 ja 25 protsendi vahele.

Aktsiate valikul kasutab ta nende õiglase väärtuse hindamiseks fundamentaalanalüüsi, täpsemalt diskonteeritud rahavoogude meetodit ning ajastab tehingud tehnilise analüüsi abil. Samuti peab Liivamägi oluliseks seda, kes on konkreetse ettevõtte juhtkonnas ning milliseid tehinguid teevad samade väärtpaberitega ettevõttega seotud isikud.

Kuna aktsiate valikul mängib Liivamägi jaoks olulist rolli ka makromajanduslik tsükkel, on ta kriisiootuses praegu oma portfellis erinevate varaklasside osakaalud oluliselt ümber kujundanud. „Praegu on mu portfellis aktsiaid 16 protsenti, sõitsin koos indeksitega 4-5aastase tsükli kaasa, aga siis loobusin ning jätsin alles üksikaktsiad, milles näen veel potentsiaali,“ selgitas Liivamägi. Praegu on tema portfellis viis üksikaktsiat, millest tuntumad on Šiauliu Bankas ja SAF Tehnika. Samas annab Liivamägi endale aru, et viimase tõus ei pruugi pikas perspektiivis olla jätkusuutlik. „Tänases olukorras kaalun näiteks SAF Tehnika müüki,“ ütles ta.

Liivamäe portfellis on kõige suurem osa laenudel. "Olen suunanud olulise osa oma portfellist tagatud ja tagamata laenudesse, mis muuhulgas sisaldavad lühiajalisi kõrge likviidsusega laene", ütles Liivamägi. Laenude puhul toimib sarnane tsükkel nagu aktsiate ja majanduse osas, aga umbes 6 kuulise viiteajaga. Seega võimaldavad lühiajalised likviidsed laenud portfelli majandustsükli muutumisel suhteliselt kiirelt ümber positsioneerida," lisas ta.

Erandeid leidub

Sellegipoolest tõdes Liivamägi, et iga majandustsükli kohta võib leida ka häid aktsiaid. „Täna tipus börsidel võiks näiteks investeerida tervishoidu – isegi kui kõik läheb halvasti, siis arstiabi vajatakse ikka, sama loogika kehtib näiteks Tallinna börsil noteeritud Tallinna Vee puhul,“ rääkis Liivamägi. „Kui töö kaotad, siis vett ju ikka tarbid, seega need ettevõtted võivad kriisis küll pihta saada, kuid mitte nii karmilt,“ lisas ta.

Liivamäe portfell toob talle 18,4protsendilist aastatootlust ning mees tunnistab, et võtab seejuures keskmisest suuremaid riske. „Sellegipoolest suudan oma sissetulekutest 80 protsenti säästa,“ rõõmustas ta.

Palju sõltub strateegiast

Kuigi Liivamägi on potentsiaalse kriisi valguses asunud oma portfelli ümber korraldama, leidub ka investoreid, kes jäävad senisele strateegiale truuks ega kavatse asjade hapuks minemise kartuses olemasolevatest positsioonidest loobuda.

„Minu põhimõte on investeerida pidevalt igas turuolukorras, seejuures oma investeeringuid rebalansseerida ning oma positsioone mitte kunagi müüa,“ ütles Investeerimisklubi poolt kolmandas kvartalis kõige edukamaks investoriks tituleeritud Joonatan Uusväli. Selle strateegia ainsaks nõrgaks kohaks on tema sõnul see, kui ettevõte läheb täielikult pankrotti.

Uusväli sõnul tähendab kindla intervalli tagant sama suure summaga väärtpaberite juurde soetamine, et neid saadakse erinevatelt turutasemetelt. „Pidevalt panustades ei pea kunagi valikuid tegema ja ajastasmisega tegelema, pikas perspektiivis saab aga tõusud ja langused pöörata enda kasuks, sest põhjast ostma sattudes saab investor rohkem aktsiaid,“ selgitas ta. Lisaks töötab investori kasuks pidevalt liitintress.

„Mida pikemaajaliselt oma raha paigutad, seda rohkem see ka sinu kasuks töötab,“ kinnitas ekspert. „Näiteks 7protsendilise tootlusega, mis peaks kõigile kättesaadav olema, saaks iga kuu 100 eurot investeerides 20 aastaga 215 000 eurot,“ selgitas Uusväli, kelle enda tootlus jääb 10 ja 11 protsendi vahele.

Otsitakse tõusupotentsiaali

Viieaastase investeerimiskogemusega väikeinvestor ja Äripäeva ajakirjanik Mait Kraun on katsetanud aga erinevaid strateegiaid ning praegu järgib põhimõtet, et üksikaktsiatesse ta raha ei paiguta. „Suurema hajutatuse saamiseks paigutan oma raha kas mõne konkreetse sektori, riiklike aktsiaturgude või toorainetega seotud börsil kaubeldavasse fondi (ETF),“ kirjeldas Kraun Investeerimisklubis oma tõekspidamisi. „ETFide puhul on teenustasud madalad ning ma ei pea end ka üksikettevõtete aruannete ja numbritega vaevama,“ lisas ta.

Kraun otsib ainult suure tõusupotentsiaaliga instrumente. „Vara peab olema enne seda, kui oma raha sinna paigutan, langenud vähemalt 80 protsenti,“ selgitas ta. „Nii suurendan tõenäosust, et satun alahinnatud varade otsa ning isegi kui mõni investeering hapuks läheb, siis osadega saan ikka pihta,“ selgitas Kraun, kes sarnaselt Uusvälile kunagi oma positsioone ei müü.

Kraun toob välja, et ta ei usalda aktsiate valimisel analüütikute soovitusi. Ta viitab seejuures ühele tähelepanekule MarketWatchist. „Sealse analüütiku Brett Arendsi kogutud andmetest selgus, et kui ta oleks uuringu läbiviimise ajaks investeerinud 100 000 eurot iga aasta kõige rohkem ostusoovitusi saanud ettevõtetesse, teeninuks ta 180 000 dollarit, kui aga nende asemel ostnuks ta müügisoovitustega aktsiaid, teeninuks ta 270 000 dollarit,“ selgitas Kraun. „Seega teevad analüütikud iga päev tööd, mis on mõttetu, sest nad ei pane täppi,“ ütles ta. Tema sõnul on analüütikud samuti inimesed, kes muutuvad liiga kaua langenud varade suhtes pessimistlikuks ja liiga kaua tõusnud instrumentide suhtes liialt positiivseks.

Krauni sõnul on ta Burton Malkieli metafoori kasutades nagu kinniseotud silmadega ahv, kes loobib aktsianimekirjade pihta nooli. „Malieli sõnade kohaselt suudavad selliselt käituvad investorid aktsiaid valida sama edukalt nagu eksperdid,“ ütles ta. Samuti peab ta aktsiate valimisel oluliseks oskust emotsioone kontrollida. „Oma strateegiat järgides ning fondidesse investeerides võivad mul küll käed veriseks saada, aga surma ma ei saa,“ tõdes ta.