Passiivse investeerimise buum

New Yorgi börs  Foto: EPA
Mait Kraun • 26. märts 2017
Jaga lugu:

Aktsiaturgude keskmise tootluse püüdmine on lühiajalised kaotused ja korrektsioonid maha surunud. Tekkinud on passiivse investeerimise maania, kirjutab Financial Times.

Me oleme loonud keskmiste arvutamise mulli. Ettekandjad ja lapsepõlvesõbrad ei räägi enam sellest, kuidas nad mõnda kulla-, nafta- või tehnoloogiaaktsiat õigel ajal ostsid. Nad räägivad hoopis sellest, kui madalad on indeksitel põhinevate börsil kaubeldavate fondide teenustasud.

See kõlab nagu hoiatussignaal maania tipus. See on madalate teenustasude, keskmiste tootluste ja kõrge likviidsuse maania.

Enamik professionaalsetest portfellihalduritest on tehnilist analüüsi kasutavate niinimetatud hetkekauplejate (momentum traders) vastu põlglikud. Sellised kauplejad ostavad vara siis, kui hinnagraafikud viitavad tõusule, ja müüvad, kui graafik näitab langust. Neid peetakse sotsiaalselt imelikeks boheemlasteks, kes joonistavad graafikutele maagilisi vastupanu- ja toetuspunkte.

Tõsi, tehnilised kauplejad ei käi kallitel konverentsidel nagu professionaalsed investorid. Endalegi märkamata on suurem osa investeerimismaailma koorekihist muutunud klassiks, mida nad ise kõige rohkem põlgavad – nendest on saanud tagatoa robotite tegijad.

Indeksitel põhinev investeeringute juhtimine, keerulisemad algoritmid kauplemisel ja isegi traditsiooniline „osta pärast väikseid langusi juurde“ jaeinvesteerimine on survestanud lühiajaliste kaotuste saamist. Teisisõnu on need takistanud korrektsioonide teket.

Langus võib tulla katastroofiline

Lühiajalised langused on ümber pööratud, sest aktiivsetest fondidest voolab raha välja ja liigub madalate teenustasudega indeksil põhinevatesse toodetesse. Selline trend tähendab seda, et lõpuks saabuv langus ei ole ainult valus, aga ka katastroofiline.

Kuskil pimedas toas ei istu ahnet pankurit, kes oleks kõik selle üksi välja mõelnud. Pankurid kuulasid hoopis poliitikuid – neile heideti peale 2008. aasta kriisi ette, et nad kasutasid liiga riskantseid strateegiaid. Nüüd on olukord vastupidine – eelkõige keskendutakse „madala riskiga“ investeerisstrateegiate turundamisele. Need strateegiad tõstavad likviidsust. Järgmise turukrahhi ajal on väga raske süüdlasi leida.

Ajakirja „Interest Rate Observer“ väljaandja Jim Grant korraldas selleteemalise debati. Ühel pool oli Vanguardi (investeerimisfirma, mis on tuntud madalate teenustasudega ETFide poolest) asutaja John Bogle, kes debateeris passiivse investeerimise poolt. Teisel pool oli investeerimisfirma Horizon Kineticsi portfellihaldur Steven Bregman. Bregman tõi aktiivse fondijuhtimise kasuks palju tugevaid argumente, näiteks on tähtis, et säiliks täpne hinna leidmise mehhanism.

Mulje, et riskid on väiksemad

Praeguseks on passiivne investeerimine mitme triljoni dollarilise edumaaga. Selle peamine argument on, et aktiivse fondijuhtimise teenustasud ületavad pikaajaliselt selle fondi suutlikkust indeksist kõrgemat tootlust teenida. Pärast kriisi on seda teesi toetanud ka rahapoliitika ja madal majanduskasv.

Kui intressimäärad ja tootlused on madalad, siis on iga lisanduv teenustasude baaspunkt suurema kaaluga ning aktiivne portfellijuhtimine tundub kallim. Languste eest kaitseb investoreid ka keskpank, kes vajadusel appi tõttab. See on tekitanud mulje, et indeksfondidega kaasnevad riskid on järjest väiksemad.

Kõik need teenindajad ja lapsepõlvesõbrad ütlevad sulle, et nende varad on likviidsed ja nad saavad iga kell madalate teenustasude eest raha välja võtta. Indeksfondide juhid tagavad likviidsuse sellega, et fondi ostetakse järjest likviidsemaid väärtpabereid, mille hinnad hakkavad seejärel veelgi kiiremini tõusma. Allpoole liikudes kipub see tõhus tsükkel vastupidiselt toimima.

USA rahvastik kasvab alla 1 protsendi aastas, produktiivsus suureneb alla 2 protsendi aastas. Ei ole veel selge, kuidas on sellises keskkonnas võimalik teenida 4 protsenti tootlust aastas. Ka pensionäride arv suureneb.

Jaga lugu:
Hetkel kuum