Lihtsustades võime öelda, et kuni 1970. aastate lõpuni omatigi aktsiaid paljuski eesmärgiga teenida dividenditulu. Seepärast leiame 50–100 aasta tagusest investeerimiskirjandusest sageli viiteid selle kohta, kuidas enne investeerimist peaks alati võrdlema ettevõtete dividendimäära ja võlakirjade tulusust tähtajani (tootlust, mida saame võlakirja lõpuni hoides). Ja sõltuvalt olukorrast eelistada kord üht, kord teist. Selles, et 1980ndate alguseni hoiti portfellis aktsiaid ennekõike dividenditulu saamise eesmärgil, mängis mõningast rolli ka aktsiate pakutav inflatsioonikaitse (hinnatõusu potentsiaal), mida võlakirjadel ei ole.