Miks me arvame, et pensionär on loll?
Kui pensioniikka jõudnud tööinimene hakkab uurima, kuidas jõuab temani teise sambasse kogutud raha, tabab teda tõenäoliselt šokk. Talle jõuab äkitselt kohale, et pensioniraha sissemaksmine käis küll libedalt, aga väljavõtmine on kallis ja keeruline.
Äripäeva meelest peaks pensioni kättesaamiseks teisest sambast looma raha omaniku jaoks rohkem alternatiive. Õpime usaldama inimest, kes soovib oma raha kasutada ja kasvatada.
Praegune süsteem näeb välja nii, et kui pensionär saabub kogutud raha välja võtma, juhatatakse ta ühe juurde kolmest kindlustusseltsist – Compensa, Ergo või SEB – ning kästakse sõlmida kindlustusleping. Inimene saab valida vaid seda, kas ta tahab sõlmida eraldi tasulise garantiilepingu, mis lubab tema surma korral teatud aja jooksul pärijatel väljamakseid saada.
Kui ta seda ei taha, läheb tema raha seltsile käsutada, ta hakkab saama igakuiseid väljamakseid – mõnekümneeuroseid, seltsi välja arvutatud vaid vähestele arusaadavate valemite põhjal – ja ongi lookesel lõpp.Seltsid kurdavad, ministeerium analüüsib
Selle taustal kurdavad kindlustusseltsid liigsete riskide üle ja keelduvad halvimal juhul segadusse sattunud pensionärile selgitusi andmast. Ja rahandusministeerium “kaardistab olukorda” juba mitmendat aastat.
Asi päädib sellega, et paljudelt värsketelt pensionäridelt pressitakse välja loobumisvõit. Nii kirjeldab tänases Äripäevas 63aastane ettevõtte juht Jüri, et loobus maksete nõudmisest – segane värk, las jääb siis juba lastele.
See ei ole normaalne olukord. Kogu praegune süsteem on üles ehitatud lollile pensionärile, kellel ei tohi lubada oma finantstuleviku eest vastutada – raiskab veel kõik ära! Paneme parem ta raha luku taha ja jagame näpuotsaga nii palju, kui vajalikuks peame.
Äripäev teeb hakatuseks ühe ettepaneku, kuidas olukorda muuta. Ärme saada pensionile minejat automaatselt kindlustusseltsi ukse taha. Lubame tal jätkata investeerimist aktsiafondidesse ning võtta pensionilisa sel viisil teenitud tootlusest.Raha võiks end juurde teenida
See annaks võimaluse panna edasi teenima raha, mis praegu läheb kindlustusseltsi käsutusse ja mille “areng” seal peatub (hea, kui summa samaks jääb, raha väärtus langeb nagunii). Nii on sellest rahast kasu nii pensionärist investoril kui ka turgudel ja majandusel laiemalt.
Võimalusi pensionisäästude likviidsemaks muutmiseks on teisigi. Üks idee oleks anda igale pensionärile personaalne krediidireiting ning selle põhjal öelda, millistel tingimustel ta võib raha kätte saada. Või arutame ettepanekut lubada oma teisest sambast laenu võtta.
Vastuargument pensionisäästude vabapidamisele on tõsiasi, et pensionisüsteemi mõte on tagada inimesele elu lõpuni sissetulek. Kui väljamakseid ei tehta osadena, võtaks pensionär raha välja ja jääks lõpuks ikka riigi ülalpidamisele. Kui lubada kogutud rahaga liiga palju riskida, siis võib sellest ilma jääda ja tulemus on jälle sama.
On normaalne, et pensioni väljamaksed tehakse osadena ja kindlal kokkuleppel. Kuid inimesele peab jääma rohkem valikuvõimalusi, mida OMA rahaga teha. See suurendab pensionäri vastutusvõimet, mitte ei vähenda seda.