Ansipi vaim pidurdab majandust

Hiljuti sattus valitsus eesotsas Reformierakonna ja peaministriga tugeva kriitika alla, et rahvast ei kuulata.

Neljapäeva õhtul sai avalikkus teada, mida arvab peaminister Taavi Rõivase ja riigisektori tööst praeguseks peaministri endine nõunik Ruta Arumäe. Majandusanalüütik heitis ette, et valitsusel puudub eesmärk, kuhu tervikpildiga liikuda. Teravalt riigi majanduspoliitikat kritiseerinud Arumäe sai kiirelt vastulaused endistelt rahandusministritelt Maris Laurilt ja Jürgen Ligilt, kes heitsid endisele nõunikule ette liigset passiivsust.

Sõnasõjast on tegelikult olulisem, et Arumäe suutis tabada praeguste valitsejate hella kohta, milleks on senise majanduspoliitika kujundamine. Reformierakond, mis kunagi tuli eesmärgiga teha suuri muutusi, paneb praegu sama rada edasi, mis varem sissetallatud.

Ekspeaministrist suurettevõtja Tiit Vähi kritiseeris olukorda veelgi karmimalt: Eesti riigil puudub nii rahandus- kui majanduspoliitika. Äripäeva hinnangul on Arumäe ja Vähi karmid sõnad õigustatud, sest kui koalitsioonilepingut poleks, siis ei muutuks riigis oluliselt mitte midagi. Plaanitavad muudatused on näha juba sõnastuses, kus tegemise, ehitamise ja ostmise asemel kannavad põhiraskust arutlemine ja analüüsimine.

Suurte muutusteni viivate suurte otsuste tegemiseks ei jätku valitsusel piisavalt kas julgust või arusaama. Kuigi tegudeks on veel vara midagi nimetada, sest uue valitsuse ametisse astumisest ei ole aega piisavalt möödunud, siis juba lubadustest ei kostu uuenduslikkust. Reformierakonna loosung „Kindlalt edasi“ jätab iga kuuga aina stagneeruvama mulje. Abi pole ka IRList ega sotsidest, kes peavad suuresti lonkima valimiste võitja sabas.

Jäärapäiselt turvalist positsiooni hoidev liikmeskond kuuleb küll ettepanekuid majanduse edendamiseks, kuid kuulamise asemel korrutatakse vanu dogmasid, mis ei pruugi praeguses kontekstis enam nii tõhusalt töötada kui n-ö vanal heal ajal. Üks selge märk on näiteks laenuvõtmine, mida valitsus ei pea heaks mõtteks, kuna sellele ei nähta vajadust. Tegelikult puuduvad juhtidel ideed, kuidas praegust olukorda ära kasutada ehk ei osata laenurahaga midagi peale hakata.

Vastuargumendina võib senist ettevaatlikkust samal ajal tõlgendada viimase kriisi valusa kogemuse ja riskide maandamisega. Arusaadaval põhjusel ei tohiks otsustada midagi uisapäisa suure hurraa saatel, sest liigse innukusega võib endale näppu lõigata.

Samas tuleb meelde tuletada, et viimasest kriisist on möödunud hulk aastaid. Kartmise ja võimaliku kahetsemise asemel tuleks kaasata ja samal ajal kuulata, mida pakuvad teised majanduse edendamiseks. Ärge visake kõrvale neid, kellel on ideid majanduse edasiviimiseks.

Kui vanuselt tundub valitsus noor ja võiks olla täis tahtmist ambitsioonikate plaanide elluviimiseks, siis tegelikult ei suuda juhtivpoliitikud pakkuda praegu midagi sellist, mis suures plaanis tõmbaks majanduse käima. Ei nähta perspektiivi, mille poole püüelda.