Ärge häbenege, poliitikud

Õppetunnid sirged ja mõjuvad

Reformierakondlasest riigikogu liige Toomas Kivimägi põhjendab seda, miks ta maakleri asemel ise oma tehingud teeb, sellega, et siis saab ta pärast ka endale õlale patsutada, et ta nii targa otsuse tegi.

Asi toimib aga ka teistpidi. Kui oma raha mängus, püüab investor kõigi oskustega selle kaotamise riski miinimumini viia. Oma taskust kinni makstud õppetunnid on valusad, kuid mõjusad.

Tehtud valikute ja nende rahalise mõju seose nägemise oskus on elementaarselt vajalik ka seadusandjale. Päris huvitav, kui palju isiklikku raha oleks ministrid valmis panema Tallinna linnahalli-konverentsikeskuse projekti, investeeringuks nad seda ju nimetavad. Või Riisipere–Turba raudteelõiku, isegi kui sealt rahva hüve nimeline suurus maha võtta.

Karta, et investori moodi mõtlemine tähendab ainult numbrirea vaatamist, pole põhjust. Mängib ju ka börsil olulist osa usk ettevõtte juhtidesse või üldine meeleolu. Aga jah, numbritest mööda vaatamata ei saa.

Kui üldiselt investeerimisest ja selle kaudu oma tuleviku kindlustamisest on poliitikud valmis rääkima tunde, siis enda investeeringute kommenteerimise koha pealt on suu vett täis. Nagu oleks tungitud nende päris isiklikku ruumi. Mingit põhjust investeerimist häbeneda ju pole. Vastupidi, kellele veel siis usaldada riigi raha paigutamise eest hoolitsemine kui mitte neile, kes ka enda rahaga midagi oskavad ette võtta.

Eesti on lemmik

Investeerimine Eesti aktsiatesse annab ka kaudsema signaali, et poliitikul on usku riigi käekäiku. Loomulikult saab ka kiirelt areneva majanduskeskkonnaga riigis ettevõttena ebaõnnestuda, aga kiratsevas ümbruses on see võimalus suurem ja raha kaotuse oht samuti.