Reformierakond otsib peaministrit

Reformierakonnas erakordse kire ja käredusega puhkenud dramaatiliste pöörete ja käänetega poliitetendus pealkirjaga “Eesti otsib peaministrit” võib lõppeda sellega, et Eesti saabki esimese naispeaministri, kelle nimi on Kaja Kallas.

Sest kui Reformierakonnale valitakse uut juhti, siis valitakse peaministrikandidaati. Ja kui Reformierakond valib peaministrikandidaati, siis mõtleb ta tõsimeeli tulevast peaministrit, sest loomulikult tahab Reform 2019. aasta riigikogu valimisi võita, mitte jääda opositsiooni nii kauaks, kui seal pidi istuma praegu valitsusliitu tüüriv Keskerakond. 

Kui palju Reformierakonnal kiirelt eskaleerunud juhtimikriisist võita on ja missuguse skooriga tuleb kogu võitlusest välja Kaja Kallas, seda näitavad lähikuud. Kuid ajalooline konstellatsioon on Kallasele pigem soodne kui ebasoodne. Tema renomee on mustast rahast ja muust halvasti lõhnavast poliitporist määrimata, tema poliitiline ambitsioon vaieldamatu ning viimase aja avaldused näidanud, et ainsaks poliitilise sparringu partneriks peab ta praegust peaministrit Jüri Ratast, keda ta rappis silmatorkava üleolekutundega. 

Hanno Pevkuri idee uuendada Reformierakonda vene kaardi elimineerimisega Eesti poliitikast oli kahtlemata hea ja asjakohane ning tegelikult ka ainus niisamagi loomulik käitumisviis, eriti pärast Edgar Savisaare sunnitud lahkumist Eesti suurest poliitikast. Ent nähtavasti ei piisanud sellest Reformierakonna ühendamiseks ja uuendamiseks. Eilne intervjuu Postimehele ja allaandmiskiri erakonnakaaslastele ei näita Pevkurit mitte kogenud strateegi ega särava visionäärina, vaid sisevõitlustes kibestunud mehena, kes ei taju enam päris täpselt, kui tähelepanelikult loetakse iga tema sõna nii erakonna liikmete seas kui ka avalikkuses. Kristen Michali pihta visatud kivi ning Kaja Kallase torkamine isa patronaaži pärast ei tee talle tingimata au, kuid näitavad teda inimlikust ja mõistetavast küljest. 

Ehkki viimases torkes on üksjagu asjakohast. Liigagi kergesti jääb praegu mulje, et Siim Kallas ei jõua tütre saamist erakonna juhiks ära oodata ning astub omalt poolt jõulisi samme selleks, et see aeg kiiremini kätte jõuaks. Võib-olla liiga jõulisi, sest kui ta soovib, et Kaja Kallas end tõepoolest iseseisva ja otsustusvõimelise persoonina tunneks, siis ei paneks ta teda olukorda, kus kellel tahes võiks selles kahtlusi tekkida. 

Isegi kui Siim Kallas Kristen Michali kaudu Kaja Kallase erakonna juhiks saamise asju ei aja, peaks selline asjaseis ka usutav näima. Paraku on Kristen Michali vari Kaja Kallase võimalikule erakonnajuhi staatusele juba külge kleepunud ja vaevalt oleks meeldiv oma liidriaega alustada tõendamisega, et ta pole parteijuht Michali armust ja toetusega. Kaja Kallas ise tundubki erakordselt ebalev, mis viitab omakorda sellele, et mäng on kas käinud üle tema pea või on asjade käik olnud tema plaane arvestades liiga kiire. Nüüd, kus terve lava on tema päralt, võiks ta valgusviirgu astuda ja selgelt välja öelda, missugust Reformierakonda ta tahab 2019. aasta valimistele viia ning missugune on tema võiduvalem. Õige hetk seda teha on just praegu, sest praegu on kõigi pilgud temale pööratud.