Ümbrikupalga süü lasub ka riigil
Maksumaksjat maksupoliitikaga nörritanud riigil on järjest keerulisem vahendada sõnumit, et makse maksta on auasi, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Sellal kui maksuamet pingutab ümbrikupalga vastu võitlemisel kõigi nende käsutuses olevate vahenditega, näitab ümbrikupalga maksmise ulatus ikkagi suurenemise tendentsi, nagu selgub kaubandus-tööstuskoja värskest küsitlusest.
Äripäev näeb, et vähemasti osaliselt on ümbrikupalga maksmise laienemisel süü ka riigil, kes on maksupoliitikat kujundades oluliselt murendanud usaldust riigi suhtes ja sellega vähendanud motivatsiooni ausalt makse maksta.
Selle lähim näide on asjaosaliste endigi poolt ebaõnnestunuks tunnistatud alkoholipoliitika, mis on kaasa toonud lõppematud reidid Lätti odavama alkoholi järele. Loomulikult teevad alkotuuridel käijad lõunanaabrite juures ka muid oste, mis on Lätti viinud palju enamatki maksuraha peale alkoholiaktsiisi. Viha riigi vastu on olnud oluline põhjus ka maksude maksmisel rihm lõdvaks lasta – kui riik mind koorib ja nöörib, mis siis minagi talle maksuraha annan.
Jevgeni Ossinovski, kes kogu selle jandi eest vastutavaks tehti – tegelikult ei kuulunud see teema üldse tema haldusalassegi, kuigi ta omast vabast tahtest selle eestkõneleja rolli võttis –, on praeguseks ministrite rivist lahkunud, et sotside närust reitingut valimiskünnisekõlblikuks vormida. Kuna IRLi juht Helir-Valdor Seeder pole targu valitsusse üldse läinudki, veab peaminister Jüri Ratas seda kipakat vankrit üksi kuni valimisteni, ja selle ajani pole valitsusest midagi sisulist oodata, suvi tuleb peale niikuinii.
See ei lähe ise üle
Ent ümbrikupalkade teema pole tõbi, mis iseenesest üle läheks. Maksuamet võib oma tööd hästi teha, aga maksuamet tegutseb nendes raamides, mis seadustega ette antud. Ise amet ju seadusi ei tee, tema ainult tõlgendab neid. Vahel on ta seaduslikke raame tõlgendanud ka nii jõuliselt, et on omakorda avaliku pahameele objektiks saanud. Praegu on pahameel maksupoliitika asjus koondunud eelkõige valitsuse vastu. Ettevõtjaid mõjutab tegelikult alkoholiteemadest palju enam kütuseaktsiisi tõus, mis sunnib neid omakorda kallimaks tegema kõiki tooteid ja teenuseid. Ka iga üksikisiku elu mõjutab see palju enam kui õlle või viina hind.
Muidugi, seadused on täitmiseks hoolimata sellest, missugused need on, ja aktsiisipoliitikat ei kujunda ei ajaleht Äripäev ega teie, head lugejad. Ümbrikupalgalgi ei ole ühtegi õigustust – ei tööandja poolelt, kes seda maksab, ega tegelikult ka töötaja poolelt, kes sellega nõustub. Tugevamas positsioonis on siin muidugi tööandja, ent ka töötajad ise ei peaks ümbrikupalga maksmist liiga lihtsaks tegema. Selles mõttes on töötaja vastutuse suurendamine selles asjas õige. Seda enam, et kahju sotsiaalsetest tagatistest ilmajäämisel kannab töötaja. Kuumal tööturul on töötajal kergem langetada otsus mitte teha tööd ettevõttes, mis ümbrikupalka maksab. Kõik algab ja lõpeb ikkagi hoiakute ja mentaliteediga. Meid ei peaks lohutama see, et Euroopa riikidega võrreldes on meie siinne 304 miljoni eurone maksuauk (2016) pigem pisike. Kolmesaja miljoni euroga saaks ära teha hulga asju, mis praegu selle raha laekumata jäämise tõttu tegemata jäävad. Maksumaksjat maksupoliitikaga nörritanud riigil aga kipub olema järjest raskem omalt poolt vahendada mõistlikku sõnumit, et makse maksta on auasi ning maksurahaga rajatavast saab kasu ju lõpuks maksumaksja ise.