Vaid loetud minutid pärast seda, kui Äripäeva raadio eetris oli neljapäeval kõlanud saade „Isemajandav Eesti“, kus BaltCapi partner Kristjan Kalda ja EllexRaidla partner Sven Papp väga teravas toonis kritiseerisid välismaalaste pangakonto avamise keerukust või suisa võimatust Eestis, teatas justiitsminister Urmas Reinsalu valitsuse pressikonverentsil hea uudise.

Nimelt plaanib valitsus tema sõnul muuta äriseadustikku viisil, mis lubaks välisettevõtjal siin toimetada ilma Eesti pangas oleva kontota, kui konto on ettevõtjal juba olemas mõnes teises Euroopa majanduspiirkonna lepinguriigi pangas.

Äripäev plaksutab selle seadusemuudatuse peale ja loodab, et asi tehakse ära. Ehkki tegemist on natuke nagu pooliku rehkendusega, sest eeldab ikkagi Euroopas konto omamist, aitab see väga suurel määral praegust groteskset olukorda lahendada. Pealegi on kuuldavasti juba praegu tihti nii, et Eesti pankadest eitava vastuse saanud välisettevõtjad saavad samade andmete esitamisel konto probleemideta avada nii Zürichis kui Londonis ja mujalgi Euroopas.

Probleem on tõsine. Piltlikult öeldes ootavad täna Eestisse tulekuks kümned ja sajad välisettevõtjad pankade otsust konto avamise kohta. Nad on juba äriotsuse siia tulla langetanud, läbirääkimised ära pidanud, hinnas kokku leppinud, kuid on pandud nüüd kuude pikkusesse järjekorda, mis üha enamatel juhtudel päädib leti juurde jõudes üldse keelava otsusega – teie meile oodatud ei ole.

Jah, rahapesuga tulebki võidelda, kuid Danske juhtumi valguses veel eriti kõvasti vinte juurde saanud bürokraatia takistab järjest enam ettevõtlust. Skandinaavia suurpankadel, kes saavad enamiku tulust mujalt, on lihtsam asja uurimatagi öelda ei teatud riikidest pärit ettevõtjatele kui riskida määratute trahvidega.

Välismaiseid otseinvesteeringuid on Eestisse viimasel viiel aastal tehtud stabiilselt sisemajanduse kogutoodanguga võrdses mahus, millega oleme Ida-Euroopas Ungari järel teised, aga ka ELis tugeva finantssektoriga Luksemburgi, Malta, Hollandi või Küprose järel üsna eesotsas. Võrrelduna SKPga tehakse Eestisse välisinvesteeringuid pea kaks korda enam kui näiteks Soome või Taani. Nii et statistikas väga hull asi polegi.

Aga erinevate suurfirmade ülevõtmiste taustal, mis statistikas näha, on tavalised välisettevõtjad, kelle võimalus Eestis äri teha on viimasel paaril aastal oluliselt takistatud. Peame arvestama, et iga tagasilükatud aus investor mitte ainult ei jäta oma teadmised ja raha siia toomata, vaid soovitab seda teha kodus ka teistel.

Äripäev tuletab valitsusele ühtlasi meelde, et lisaks pangakontole on veel rida teemasid, mis mõjutavad välisinvestorite kaalukaussi siia tulla. Sest mõjutama ja meelitama teda peab. Meie kliima pole maailma parim ja meie lennuühendus välismaaga pole parimate seas, me pole keskus, kus lihtsalt peab kohal olema.

Mis on need laused Powerpointi presentatsioonis, millega välisinvestorit, aga ehk ka lihtsalt välismaalt pärit töötajat Eestisse meelitame? Kunagist lihtsat ja selget maksusüsteemi sinna enam kirjutada ei saa. Ka maksustabiilsust mitte. Tööjõumaksud meil maailma ühed kõrgemad, ka seda ei saa kirjutada.

Tööjõu puudus on nii põletav, et sisuliselt kõik, kel esihambad suus, tööd ka saavad. Seega peamine küsimus on, kas me tahame siia välismaist tööjõudu või mitte. Üks asi on kontrollimatu massiimmigratsioon meile võõrast kultuurikeskkonnast, inimesed, kes ei taha omaks võtta euroopalikke demokraatlikke väärtusi. Jätame nemad kõrvale. Räägime hoopis haritud inimestest, kes toovad siia teadmisi ja kasvatavad Eesti konkurentsivõimet. Aga kes võivad ka välja näha meist erinevad. Kui nad tunnevad, et neid ikkagi ei soovita, lahkuvad nad.

Kas me tahame suletud, aga seetõttu ka vananevat ja vaesemat ühiskonda? Või avatud, võrgustatud, rahvusvahelises väärtuse loomise ahelas julgelt seilavat ja just selle tõttu ka jõukamat ühiskonda? Eks sellele küsimusele saab igaüks vastuse anda riigikogu valimiskasti ees kevadel.