Hoiame oma globaalse vaatega kotkad pesas

President Kersti Kaljulaid kiitis oma vabariigi aastapäeva kõnes Eesti kiiret majandusarengut ja ärikeskkonda, mis toodab ükssarvikuid. Kiidusõnu said nii idufirmad kui ka tootvad ettevõtted, kuid president hoiatas, et meil on vaja teha kõva kodust taustatööd, et „globaalse vaatega kotkad päriselt minema ei lendaks“. Sama rõhutas ka hiljuti tööandjate aastakonverentsil kõnet pidanud kujutletav president Lennart Meri, öeldes, et olukord on roosiline, kuid see võib olla „tuleviku kõdu“.

Äripäev nõustub selle mõttekäiguga ja leiab, et vaatamata suhteliselt heale majandusolukorrale ja ettevõtluskeskkonnale ei tohi me liigsesse mugavusse ja rahulollu takerduda, sest see teeb laisaks ja pidurdab arengut. Peame hoidma pilku silmapiiri taga ja mõtte selgena, et saaksime ka aastakümnete pärast vabariigi aastapäeva tähistada.

Me ei tohi omaenda naba imetlema jääda, sest muidu võib „mõnusast diivanist saada meie rahva hauakivi“, nagu ütles president Lennart Merina kõnelenud Anu Lamp. Nii see, mida ütles president Kaljulaid, kui see, mida võinuks öelda president Meri tänapäeval, sai ettevõtjate seas õigusega kõrgendatud tähelepanu.

Asjakohane oli Kaljulaidi tõdemus, et Eestis on küll ettevõtluskeskkond endiselt oluline ja vabad kaubandussuhted maailmaga samuti, kuid meil on vaja oma kodus toimetada palju nutikamalt. „Enam ei tulda meie õuele tehaseid ehitama. Selleks on maailmas hulga odavamaid paiku. Lisaks on tööstusettevõtete rajamise nõuded, mida Eesti rahvas esitab, väga kõrged,“ viitas president rajamata jäänud tselluloositehasele.

President ütles, et Eesti jõukust näitab ka kõigile tasuta teenuste ja universaalsete toetuste pakkumine, ja paraku pakutakse iga valimistsükli järel aina uusi „tasuta“ asju. Pärast valimisi enam lubadusest loobuda ei saa – liiga läbinähtavalt piinlik oleks seda teha. Tasuta lõunaid pole teadagi olemas ja meie endi raha meile meelevaldselt ümber jagatuna tagasi pakkuda pole mõistlik. Nagu president tabavalt märkis, pole kõike tasuta anda jõukohane ühelegi riigile, kuid ometi kulub meil selleks üha rohkem raha. President ei öelnud seda küll välja, aga tasuta asjade lubamisega, olgu selleks transport või küttepuud, on silma paistnud Keskerakond.

Oluline on siinkohal presidendi mõte, et me ei tohiks toetada valimatult kõiki. Toetada pole vaja neid, kes seda tegelikult ei vaja. Raha tuleb suunata nendele, kellel seda tõepoolest kõige rohkem tarvis on, ühiskonnas kõige nõrgemal positsioonil olevatele inimestele.

Ja sellega haakub ka presidendi positiivsel laineharjal öeldud mõte, et meid kõiki, ka neid, kelle rahuolematus väljendub kurjusena, ühendab tegelikult üks ja seesama soov – luua riik, kus meil kõigil on hea elada. Oleme loonud ükssarvikuid tootva ärikeskkonna, kuid lisaks majanduslikule heaolule on üha olulisemad ka pehmed väärtused. Peame looma „hoolivat ja hubast ühiskonda“, et meie ükssarvikud siia alles jääks, „heaoluriiki selle sisulises tähenduses, toetavat, mitte kurja riiki“. Peame looma aina paremat Eestit ja ühe kõrgemaid eesmärke seadma. Sest muidu lähevad meie talendid minema.

Presidendil seisab peagi ees veel üks tähtis ülesanne. Juba järgmisel nädalal saame teada, kellele ta teeb ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks. Sellele, et Eesti saaks tubli valitsuse, saame oma valikuga kõik kaasa aidata. Äripäev annab oma valimissoovituse homses juhtkirjas.