Poliitikud näidaku investeerimisega eeskuju

Seederil on küll kinnisvara, aga ta ei kasuta seda äritegevuseks, vaid teeb näiteks oma metsamaal küttepuid. Oma vanaduspõlve kindlustamisega peab ta lähiaastatel vaeva nägema. Jääb arusaamatuks, miks Seeder on nii kaljukindlal veendumusel, et inimesed hakkavad kohe oma teist pensionisammast investeerima, kui ta ise – teist pensionisammast omamata – oma vara ei investeeri.

Näiteks pensionifondi Tuleva juht Tõnu Pekk Seederi veendumust ei jaga. Tema hinnangul on Isamaa plaan kahjulik, sest rumal on alustada süsteemi parandamist asjast, mis juba hästi ja automaatselt töötab. Kui tähelepanu sellele pöörata, jäävad lahendamata probleemid, mis tegelikult Eesti inimeste raha röövivad. Need on kõrged fondivalitsemistasud, mis söövad tootluse ära, ja kehv teise samba väljamaksete süsteem, mistõttu saab Eesti inimene igast teise sambasse kogutud eurost 40–60% väiksema pensioni kui Rootsis. Inimestele võib anda võimaluse loobuda automaatsest kogumissüsteemist, aga see ei peaks olema prioriteet.

Erinevalt Seederist on Pärnu ekslinnapea Toomas Kivimägi aktsiatesse investeerinud rohkem kui 15 aastat. Paar aastat tagasi ütles ta Äripäevale: „See on minu pensionisammas. Mul ei ole olnud usku teistesse lahendustesse. Seetõttu leidsin, et ma peangi ise endale pensionisamba looma.“

Endine kaitseminister ja riigikogu liige Hannes Hanso ütles siis, et tema meelest peaksid kõik võimalusel investeerima. „Investeerimine on minu panus pensionisse. Pikemas plaanis on ikka mõistlik, et raha toodaks midagi, sest väga lihtne on kõik ära kulutada,“ ütles Hanso.

Poliitikute investeerimist aktsiatesse on analüüsitud ja leitud nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Ühelt poolt võib poliitikutel tekkida siseinfot, mida aktsiate soetamisel ebaõiglaselt ära kasutada. Teiselt poolt riskiksid nad aktsionärina oma rahaga, kui üritaksid jõustada poliitilisi otsuseid, mis ettevõtluse arengut piiravad. See ühildab nende huvid majanduse üldiste huvidega.

Võib argumenteerida, et poliitikud võiksid investeerida ainult hajutatud aktsiafondide kaudu, mitte osta konkreetsete firmade aktsiaid, et vältida huvide konflikti. Ent meie avatud ühiskonnas pole selleks karjuvat vajadust. Niikaua, kuni poliitik ei mõjuta oma otsustega ettevõtet, kuhu ta raha on paigutanud, ja poliitikutel on majanduslike huvide deklaratsiooni kohustus, pole midagi katki. Veel parem, kui poliitik oma investeeringutest ka avalikult räägiks.