Jaga lugu:

Riigi rahakoti põhjalikust inventuurist tõuseb tulu

Mitte reljeefne sõnakasutus, vaid suutlikkus riigi rahandust hinnata ja teha mõistlikke korrektiive näitab valitsuse tõsiseltvõetavust, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Foto: Anti Veermaa

Valitsus arutab tuleva aasta eelarvet ja riigieelarve strateegiat neljaks järgmiseks aastaks. Liialdamata võib öelda, et see arutelu on mitmes mõttes ülioluline. Võib-olla isegi ennekõike poliitiliselt märgiline, sest võimuliidu algust on pigem iseloomustanud retoorilised sõnasõjad. Oleks juba aeg tegudeks.

Äripäev ootab valitsusvastutuse võtnud erakondadelt selgeid sõnumeid ning julgust vaadata ridadele ja arvudele otsa värske pilguga. Puistame riigi rahakoti sisu korraks enda ette lauale ja vaatame, mis seal taskutes on. Kui head ülevaadet me asjade seisust õieti omame? Kas kõik, mis eelarvesse kantud, peab ikka seal praeguses mahus olema? Valitsusel on kõnealuse protsessi käigus võimalus tuulutada tube ja võidelda bürokraatiaga, millel on loomuldasa kalduvus vohada.

Riigieelarve koostamises kipub üldiselt valitsema „see on alati nii olnud“-hoiak, mis kasvatab vaikselt paksu riiki ja bürokraatiat. Tänavugi on ministeeriumid lisataotlustes miljardi juurde küsinud. Niikuinii kasvavad kulud, mis on seadusega reguleeritud. Äripäeva hinnangul ei pea kartma seejuures kangesti riigi stabiilsuse kõigutamist, vaid lähtuma põhimõttest, et iga rahakott vajab aegajalt inventuuri ja puhastamist. Efektiivsus on mõistlik siht.

Muidugi peavad võimalikud muutused olema kooskõlas seadusega ega tohi olla kantud liigsetest emotsioonidest, vaid ikka olude ja võimaluste analüüsist. Mõistagi tuleb ka arvestada prognoosidega, mille järgi praeguse seisuga tuleks eelarvet hoopis koomale tõmmata.

Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov pakkus mullu märtsis Äripäevas ilmunud arvamusloos välja riigi rahanduse ja halduskoormuse restardi idee – teha iga viie kuni kümne aasta tagant nn nullbaasieelarve. Nullbaasieelarve puhul oleks ministeeriumi või asutuse eelarve hindamise järel täpselt selline, mis tagab vajalike tegevuste rahastamise - kõik läheks kas maksukoormuse vähendamiseks või konkureerib rahastusele teiste lisataotluste hulgas.

Aeg niisuguseks lähenemiseks oleks küps. Pealegi on tegevuspõhisele riigieelarvele üleminekuks tehtud ettevalmistusi, kulutatud aega ja Euroopa Liidu fondide raha (ja mitte vähe - struktuuritoetuste registri andmetel 2,8 miljonit eurot). Valdkondade tegevuspõhisus ei tohi jääda sõnakõlksuks ja formaalsuseks, vaid asjad tuleb nüüd tõesti vaadata läbi nii, et eelarve kulud oleksid seotud vajaduspõhiste saavutatavate eesmärkidega.

Valitsuse tegelik kondiproov

Lisakuludele katteallikaid otsides peab olema tähelepanelik ja suutma vastata ka küsimustele, millist mõju tooks üks või teine samm kaasa tulevikus. See puudutab nii kõne all olnud laenuvõtmist taristuobjektide rahastamiseks, teise pensionisamba reformi, kui ka EKRE esimehe Mart Helme mõttekäiku loobuda Vene elektrivõrkudest lahtiühendamisest. Viimane tooks paradoksaalsel moel kaasa vajaduse hoopis ida suunal ühendusi tugevdada.

Selles, et Eesti valitsusse on jõudnud kõvad sõnamehed, on ühiskond riigikogu valimiste järel ilmselt veendunud. Nüüd on aeg näidata valitsuse (koos)töövõimet, milleks riigi rahanduse inventuur läbi riigieelarve strateegia on korralik kondiproov.

Jaga lugu:
Hetkel kuum