Leiba ja armastust

Külluslik joogivalik

Joogikaart on vaatamisväärsus. Kõigepealt muidugi oma erakordse sisukuse ja külluslikkuse tõttu, aga vähem oluline pole ka selle kasutusmugavus – joogikaart algab sisukorraga. Isegi siis, kui teil on väljakujunenud oma lemmik, mida aperitiiviks joote, ei tasu selle tellimisega rutata, võib-olla leiate midagi sellist, millest seni pole osanud mõeldagi. Näiteks viinamarjamahl veinipõllult alkoholita aperitiivide “alapeatükist” või omatehtud akvaviit kohalike aperitiivide seast. Või hoopiski Põltsamaa Mimosa.

Kõik on kohal, tundub joogikaarti sirvides. Veinid nagunii, sealhulgas ka parimad Eestimaal tehtud veinid, orgaanilised ja biodünaamilised veinid ning uskumatu valik käsitöö- ja mittekäsitöö õllesid ning siidreid. Viimased nimetatutest pole jaotatud mitte valmistusviisi või maa järgi, vaid iseloomu järgi: kergeltlibisevad, hapukad, humalased, jne.

Maitsed, jah, nende üle võib vaielda. Seekord olid nii seenesupp kui ka kukeseenepraad minu jaoks liiga soolased, elamuseks kujunes aga veisetartar: sügavmahe lihahake, röstitu kuivikupuruga teraliseks kujundatud eriliselt pehme majonees ja marineeritud redised. 

Prantslaslik teenindus

Seekord märkasin restoranis Leib Resto ja Aed midagi sellist, mida varem Eestis pole tähele pannud – teenindajad liikusid eriti kiiresti, peaaegu et jooksid. Seni olin jooksvaid kelnereid näinud vaid Prantsusmaal ja Belgias ning arvasin, et põhjamaised teenindajad ei suudagi nii kiiresti liikuda. Või et see nende arvates justkui ei sobi. Ja veel midagi prantslaslikku oli meie teenindajas: kui mu lauakaaslasel jätkus võhiklikkust küsida, kust prosecco pärit, ilmus tema näole samasugune irooniavirve, millega kord üks Pariisi tänavakohviku kelner mind mõõtis, kui talle liiga väikese jootraha jätsin.