Restoran kandis esialgu kohvikuga sama nime ja spetsialiseerus liharoogadele, kuid ilmselt ei olnud yin ja yang tasakaalus ning äri ei edenenud. Nüüdseks on endisest Vene köögiga liharestoranist saanud Eesti maskuliingastronoomiat esindav Mehed Köögis.

Sisekujundus ega ka menüü pole sealjuures oluliselt mehisemaks läinud, liharestoranina oli see vaat et jõulisem kui nüüd. Kodulehekülge tsiteerides täidavad mehed köögis ehk peakokad Martin Ludvig ja Robert Piho „külastajate kõhud tõeliselt üllatuslike roogadega Põhjamaa köögikunstist“. Põhjamaade ehk Taani, Norra, Soome, Rootsi, Islandi gastronoomia on maailmas jätkuvalt populaarne.

Restorani Mehed Köögis sisevaade.|FOTO: Raul Mee

Äsja Valgetähe IV klassi teenetemärgi vääriliseks tunnistatud Dmitri Demjanov oli esimene, kes tõstis ka Eesti köögikunsti Põhjalasse, tema arvates on meil sellega rohkem ühisjooni kui ühegi teise piirkonnaga. Mehed Köögis aga nihutavad piiri veelgi kaugemale – menüüs on Lähis-Ida päritolu falafel, Jaapani misosupp ja kaheksajalg.

Mul on põhimõtteliselt ükskõik, kust Põhjamaade piir läheb, pealegi viib ülemaailmne kliimasoojendamine seda nagunii tasapisi lõuna poole. Seepärast lasin hea maitsta nii falafelil kui ka kaheksajalal, grillitud vasikamaksal ja huntahvenal ning nautisin neid kõiki päritolust hoolimata. Maitses hästi, mehed köögis on oma ala meistrid.

Püüdsin aru saada, kas restorani nimes olev maskuliinsus on ka taldrikule jõudnud. Hea tahte korral võib seda isegi leida. Meestele meeldib grillida – nii mõnigi roog on valminud grillil, mis on peetud vääriliseks isegi nimepidi ära tuua, nimelt on tegemist Mibrasali grilliga. Grillimistehnikat valdavad kokad perfektselt, nii kaheksajalg, huntahven kui ka veisemaks olid oskuslikult valmistatud.

Meestele meeldivad tulised road – kaheksajala lisandid tomati-salsa ja harissa-majonees olid üllatavalt vürtsikad. Meestele meeldivad jõulised maitsed – vasikamaks, mis iseenesest ju kergemate roogade killast, oli lisandiks saanud foie gras´ ja seened, mis koos veinikastmega minu jaoks vaat et liigagi tugevamaitseliseks osutus. Jõuliste maitsetega oli tegemist ka magustoidus nimega šokolaad ja vahukomm, kus šokolaadi lisandiks olid kirsikreem ja mustsõstra sorbee.

Road olid detaili- ja maitserohked ning võib arvata, et ka kaunilt kujundatud, kuid seda võib ainult oletada – restoranisaal on nii „hubaselt“ hämar, et lihatüki küll leiab üles, kuid peenemad detailid jäävad tabamata. Laual oli küll küünal, aga ükskõik kuidas me seda sättisime, jäid värvid ja detailid saladuseks.

Teenindus on uue nimega restoranis tunduvalt parem kui eelmise liharestorani ajal. Neiud olid kiired ja krapsud ja kui algaja ettekandja teadmistega hätta jäi, oli kogenum kohe abiks. Jookide poolest on kõik jäänud samaks – endiselt esitleb kokteile kaunilt kujundatud pildimenüü ja muu maailma veinide kõrval on esindatud ka Gruusia.