Eesti on rikas riik. Selle järgi, kui palju avalikku raha jagati mullu laiali hangetel, millest ei jäänud ühessegi registrisse jälgegi järele, ei peaks me kuuluma mitte viie Euroopa, vaid viie maailma jõukama riigi sekka.
Nimelt korraldati mullu kokku 5729 hanget, millest nö igati jälgitavaid hankeid oli vaid 1668. Ülejäänud hangete rahakasutusest ei ole avalikkusel kuigivõrd aimu.
Rahast ja selle kasutamisest rääkides.
Summad, mille kasutamisest avalikkus naljalt teada ei saa või saab alles Andmekaitse Inspektsiooni kaasabil, on prisked. Isegi nii prisked, et nendega võib Eestis õige mitut ministeeriumi ja tolle haldusala aasta vältel ülal pidada.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Nimelt korraldati mullu hankeid 44,6 miljardi krooni eest. Seda summat võib meelevaldselt võrrelda näiteks sotsiaalministeeriumi eelmise aasta eelarvega.
Neist tervenisti 31-32 miljardit krooni on pime raha.
Teisisõnu, lihtmenetlusi toimus eelmisel aastal Eestis 3115. Lihtsustatud korras telliti teenuseid 586 korral. Piiratud hankemenetlusi toimus 9 ja väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusi 327 korral.
Nende menetlusviiside puhul peab avalikkus, maksumaksja, SKP tegelik tootja hoolega vaeva nägema, enne, kui tal õnnestub sotti saada, kuidas ja kes hankel konkureerisid; millised olid nö kaotajate pakkumised või kes kuulusid näites hanke komisjoni ehk tegid lõpliku otsuse võitja osas.
See on nii suur vaev, et isegi Andmekaitse Inspektsiooni abiks võttes kulub kuid enne, kui lihtmenetlusi teinud astused vaevuvad enda käsutusse antud avaliku, meie kõigi teenitud raha kasutamist selgitama ja hange hankelt detailiselt välja andma. Täielik Kafka.
Tõsi, igal asutusel, kes hankeid korraldab, peab olema välja töötatud enda süsteem, kuidas lihthankeid ja teisigi riigihangete registris pelgalt aruandega kajastuvaid hankeid korraldada, aga tsiteerides Eesti üht tuntumat suurettevõtjat Toomas Lumanit: „Loll ei keela keegi olla!“
Luman rääkis paar nädalat tagasi ühel kaubakoja seminaril, kuidas tal Eesti Energia endise nõukogu liikmena vajus suu lahti, kui üht riigifirma autohanke tingimusi nägi.
Digitaalkell pidi elektrimontööride kaubiku salongis asuma täpselt millimeetri pealt armatuurlaua keskel. Ei millimeeter ühele ega sentimeeter teisele poole. Ja hoidku jumal selle eest, kui ette antud kilovatid ületavad hankes nõutut. Sama raha eest riigifirma ju rohkem võimsust ei osta!
Artikkel jätkub pärast reklaami
Lumani hinnangul pööratakse riigihangetes tihtipeale tähelepanu objektiivselt, teenuse osutamiseks või töö tegemise seisukohalt täiesti kasututele detailidele.
Aga Luman energiafirma nõukogu liikmena vähemasti nägi selle hanke tingimusi.
Riigihangete suuremate summadega autohanked ripuvad valdavalt ka hangete registris üleval, mistõttu saab nende kohta ka detailsemalt küsida.
Aga enam kui 30 miljardi krooni kasutamise kohta on isegi raske küsida. Kujutage ette, 30 miljardit krooni aastas avalikku raha, mille kasutamise otstarbe teadasaamist üritatakse kõikvõimalikul moel piirata...
Ja need on hanked, mis ületavad 10 000 euro piirmäära. Hangete kohta, mis jäävad alla 10 000eurose piirmäära, ei oma keegi tõepoolest vähimatki aimu. Nende kohta ei pea riigihangete ametile lihtsalt aruannet esitama. Ja Eesti olevat vaene riik.
Kui need hanked veebikülgedel avalikult üleval ripuksid, tekiks võib-olla palju liigseid ja ebameeldivaid küsimusi?
Võib-olla. Üks riigihangete ametis töötav inimene, kes puutub kokku ka hangete vaidlustamisega, ütles siinkirjutajale elutargalt: „ Kui kombelõtvus on moes, siis see nakkab kiiresti!“
Kõigile oleks parem, kui liigseid ja ebameeldivaid küsimusi oleks vähem. Sel seisukohal on ka rahandusministeerium, kes parasjagu riigihangete seaduse uue versiooniga tegeleb ja „pimehanked" nägijaiks üritab ravida.
Autor: Kadri Paas, Kadri Paas