Rubla, kroon või euro?

Artikkel

- Arvamused
- Ramo Pener
- 12. juuni 2010 kell 15:02
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rubla, kroon või euro?
Nagu nimi ei riku meest, nii ei riku rahavääring raha väärtust. Küsimus on vaid selles, kellel on seda krõbisevat rohkem ja kellel vähem.
Rublat peos hoides tundus, et tegemist on kõva rahaga ning kopikat maha vedelema ei jäetud. Kes kopikat korjas, see endale ka kõva rubla sai. Rublakurss oli ju väga kindel ja tugev ning hinnad Tallinnast Vladivostokini enam-vähem samad.
Raha oli, aga kaupa polnud. Või siiski? Kes rubla ajal kuulus üleliidulisse parteisse, see sai nõukogude rubla eest endale pea kõike lubada, kas Keila-Joa kauplusest või kusagilt mujalt.
Kes oli pumba juures ja vandus igavest truudust valitsevale režiimile, sellel olid privileegid importkaupade ostmiseks, reisimiseks, ja polnud vahet, kas väljakäidud raha nimetus oli rubla, valuutarubla või hoopis dollar.
Määrav oli ju see, mida selle paberitüki või mündi eest endale võimaldada sai. Rubla kurss on tänaseni püsinud juba aastaid suhteliselt stabiilsena. Raha ei haise, ükskõik kelle pilt seal peal on.
1992.aastal saime oma raha ehk Eesti krooni, mille maksujõud oli esimestel aastatel väga suur. Kõigil, kel õnnestus rahavahetuspäeval rublad selliselt kroonide vastu vahetada, et kätte jäi umbes 150 krooni, oli põhjust suureks rõõmustamiseks.
500-krooniline tundus astronoomiliselt suur summa. Korraga olid kõik kauplused head ja paremat kaupa täis, kuid lihtsureliku rahakott jäi veel tühjemaks, kui rubla ajal.
Olid siingi erandid. Isikud, kes õigel ajal ja õiges kohas erastasid ja ärastasid kolhoosid, sovhoosid, metsa- ja piimakombinaadid – neil oli tugev kapital ning hea stardipositsioon oma majandusliku ning poliitilise karjääri kindlustamiseks.
Majanduslik ning inimlik ebavõrdus oli kohe algselt sisse programmeeritud, et juba eos hävitada igasugune võimalus keskklassi tekkimiseks, nii nagu see on olnud aastakümneid Lääne-Euroopa riikides.
Kas rahakupüür nimega kroon tõi õnne meie õuele? Kas kroon kroonis eestlaste lubadusi süüa kartulikoori, peaasi, et oma raha? Kopikate asemel tuli hakata nüüd sente sõrmede vahel veeretama.
Palkade suhtarvud jäid samaks, mis nõukogude ajal. Haridustöötajad pidi jätkuvalt harjutama toimetulemist peost-suhu elamiseks, mis sest, et kroon oli seotud tugeva ning stabiilse saksa margaga.
Kroon kui asi iseeneses ei toonud iseenesest mitte kellegi õuele kauaoodatud õnne. Krooni üle võib ja peab uhke olema, aga kas ka sellega kaasneva madala likviidsuse üle?
Suveräänsusel on hindamatu väärtus, aga kas ka Eesti kroonil? Kindlasti on kroonil eestlase jaoks emotsionaalne väärtus, mistõttu ei taheta kergekäeliselt loobuda oma rahast Euroopa Liidu ühisraha vastu. Riiklik iseseisvus on kallis ning oma riigi raha samuti.
Kui Nõukogude Liidus olid hinnad ja palgad kogu impeeriumis suhteliselt sarnased või vähemasti võrreldavad, siis Euroopa Liidu territooriumil on palga- ja hinnavahed kosmiliselt suured.
Pole mõtet oponeerida väitega, et Eesti eksport on nullilähedane ja maavarasid meil ka pole ja üleüldse pole meil rikkusi ega tulusid, mida ümber jagada. Miks peaks euro käibeletulek (algselt ECU – European Currency Union) tekkinud olukorda totaalselt paremaks muutma?
Saame endale taas väga kõva raha, kus eurosendil on sama väärtus, kui omal ajal kopikal. Kaupa on endiselt palju, kuid lihtsureliku ostujõud võib senisest veelgi väiksemaks jääda.
Meil tuleb põhjatut eurokassat täita oma tagasihoidlike säästude arvelt, makstes sealjuures kinni heaoluriikide üle võimete elamisest tingitud eelarvepuudujäägid.
Meil tuleb mängida postsovetliku riigina samade reeglite järgi, mille järgi mängivad kõrgelt arenenud tööstusriigid, kelle kodanikel on pensionipõlveks kogutud päris kena kopikas, millega mõnusalt vanaduspõlve veeta.
Kapitalistlikel heaoluriikidel oli eurole üleminek vaid emotsionaalne üleelamine. Nende likviidsust see eriti ei mõjutanud. Loomulikult oli sakslastel kahju loobuda oma margast, kuid ta ei pidanud loobuma oma senisest kõrgest elustandardist.
Laristamist tuli küll nüüd natuke piirata. Kui me aga võrdleme õpetajate palkasid, siis meie õpetaja hakkab saama kuus umbes 700 eurot, samal ajal, kui saksa või soome õpetajad teenivad isegi 2500 eurot kuus. Kus on meie palkade konkurentsivõimelisus?
Riigikogulaste, kohtunike, juristide ja advokaatide palgad on tõepoolest üsna võrreldavad heaoluühiskondade omadega. Samuti on võrreldavad meie tarbekaupade ja eriti kütuse hind heaoluühiskondade omadega. Kas tõesti on juba praegu Soomest odavam kütust osta kui Eestist?
Hindade poolest jõudsime ülikiiresti euroalasse, palkade poolest jääbki see ala meile kättesaamatuks. Euro seisab täna kanajalgadel ning nõrgeneb dollari suhtes.
Kui europrojekt osutub ebaõnnestunuks, kas siis peaks katsetama jüaaniga? Hiinlased on vägagi huvitatud, et nende raha tuleks ülemaailmselt ühisrahana käibele. Hiinlased on tublid ja töökad, loovad ning innovaatilised ning tulevikus hakkavad nad eurole ja dollarile pakkuma üha suuremat konkurentsi.
Kumb on parem, kas oma raha või ühisraha? See kõlab sarnaselt, et kumb on parem, kas rubla või kroon, kroon või euro, euro või jüaan? Sellele küsimusele saab ehk vastata ainult sellest aspektist, et kui kvaliteetsest materjalist raha on trükitud ja kui raske on mingit rahatähte järele teha.
Kas konkreetne kupüür kannab nimetust rubla, kroon või euro – see tavainimese elatustaset eriti ei mõjuta.
Hetkel kuum