Arvamus: Vormsi alustas tuuleveskitega võitlemist valest otsast

Seadmata korrakski kahtluse alla Vormsi elanike võõrandamatut õigust keelata oma saarel tuulest elektrienergia tootmine, on see lugu ometigi õpetlik.

1. augustil otsustas Vormsi üldkogu, et sellele saarele tuuleparke ei lubata. Peeter Ernitsa ennustus “Vormsi rahvas tõmbab tuulepargile vee peale” (ML 29.07.10) oli täide läinud. Pärast mitu kuud kestnud ühesuunalist agitatsiooni ei saanudki teisiti minna.

Vormsi vallavolikogu esimees Ivo Sarapuu ütles: “Tuulejõujaamad tähendaksid tööstusmaastikku. Risustaksid loodust ja rikuksid vaateid. Tuulepargid ei meeldi Vormsi inimestele.”

Tuulepark ei saagi tulla

Jutud Vormsile kavandatavast tuulepargist hakkasid saarel liikuma möödunud talvel. Kired kasvasid. Tuuleparkide vastu koguti sadu allkirju. Keegi ei taibanud aga esmalt järele uurida, kas tuulepargi ehitamine Vormsi saarele on ülepea reaalne.

Ei ole reaalne. Elektrienergia lõppeesmärk ei ole selle tootmine, vaid tarbimine.

OÜ Vormsi Tuulepark oleks saarele püsti pannud paarkümmend tuulejõujaama koguvõimsusega mõnikümmend megavatti. Vormsi nende toodangut ei vaja.

Mandriga aga ühendavad saart vaid jaotusvõrgu kaablid. Tuulepargi jaoks oleks vaja võimsamat põhivõrgu kaablit. Tehniliselt oleks selle merre laskmine mõistagi võimalik, ent läheks seesuguse tuulepargi jaoks ilmselt liiga kalliks.

Oleks Vormsi need asjad endale kõigepealt selgeks teinud, polnuks vaja allkirju kogude ega üldkogu kokku kutsuda.

Eesti suurima tuuleenergeetikavalla, Hanila vallavanem Arno Peksar sealtsamast Läänemaalt kommenteeris: “Ütlesin Vormsi meestele juba ammu, et mis te mässate. See, kes lubab teie saarele tuulepargi ehitada, tuleb kergeks tunnistada. Aga mind ei võetud kuulda.”

Külajuttude tasemel

Dokumendipõhiseid argumente tuuleparkide vastastel esitada ei olnud.

Valla üldplaneeringus tuulejõujaamadele kohta ei ole ning planeeringut muuta pole kavatsetudki. Vormsi Tuulepark OÜ pole Vormsi valla võimudele kunagi esitanud ametlikku taotlust tuulepargi ehitamiseks.

Jutud Aulepa tuulepargi hirmutavast eeskujust ei pea paika. Sealne mürafoon vastab Tervisekaitseinspektsiooni andmetel kehtivale normatiivile.

Taas räägiti asjata kilomeetritest, mis lähimat tuulejõujaama lähimast elumajast lahutama pidavat. Mõõdetakse aga detsibelle. Lagedal maastikul levib heli kergemini kui näiteks läbi metsa või üle mäe.

Vormsi Tuulepark OÜ omanik Marek Tamm üldkogust osa ei võtnud. “Milleks? Loobusime Vormsile tuulepargi ehitamisest juba aprillikuus. Piisas ühest rahvakoosolekust mõistmaks, et seal selgitusi ei oodata ja süveneda ei soovita.” Oli n-ö palju kära mitte millestki.

On teisigi võimalusi

Loodus on vaieldamatult väärtus. Aga seda väärtust on hea tahtmise korral võimalik siduda teiste väärtustega. Maainimesed küsivad: aga mis meil neist tuuleparkidest kasu on? Maksavad ainult maamaksu, kuid seda saaks vald ka ilma tuulejõujaamadeta.

Jutt jumala õige! Ja see probleem on lahenemas. Näiteks kirjutavad Hanila vald ja Eesti juhtiv tuuleenergeetikafirma Nelja Energia OÜ lähiajal alla leppele, mille kohaselt maksab teine esimesele viis krooni iga toodetud megavatt-tunni pealt. Analoogilisi läbirääkimisi peetakse ka mitmel pool mujal.

Arno Peksar selgitas: “Veel parem oleks, kui makstaks seaduse põhjal. Näiteks võib ühe või teise tuulepargi tänane omanik selle kellelegi maha müüa ning siis ei pruugi leping enam kehtida. Seadust aga ei ole.”

Teiseks ei lase Hanila vallavolikogu enam üles panna tõepoolest häälekamaid käigukastiga tuulejõujaamu. Neid on selles vallas neli, ülejäänud kakskümmend kaks on ilma käigukastita. Ettepaneku tegi valla energeetikakomisjon.

Nii tulebki välja, et tuulepargid võivad kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele meeldida küll. Keelustamine ei ole ainus ohjamisvõimalus.