Luts: Mitte ainult Raadio 2 ei tule kinni panna, vaid ka Klassikaraadio!

Viimaste päevade kempluses, mille avapaugu pani Hans H. Luik kolmeraudsest ja vürtsi lisas kultuurilehe Sirp juubel, on  arutelu Eesti meediamaastiku, ajakirjanduse ja raadiomaastiku üle peksnud piisavalt segast keskpõrandale kokku. Võtan korraks aja maha, et must-valgelt kirjeldada raadiomaastiku tänast päeva. Seda enam, et raadiomaastik sõltub õhklevi piiratud ressursist, mida “hellalt” kamandab Eesti riik tulenevalt oma põhjalikult Eesti riigi, keele ja kultuuri huvides kaalutletud  ringhäälingupoliitikast!?

Tehtud! Lõpptulemus 5+24+3=32

Hinnanguliselt oli Rahvusringhäälingu raadioprogrammide loomis- ja edastamiskuludeks 2009. aastast 120 miljonit krooni ja seda viie raadioprogrammi tootmiseks. Siinkohal ei hakka arutlema, kas seda on palju või vähe, seda teab Riigikogu ja Ringhäälingunõukogu. TNS Emor on teinud kokkuvõtte 2009. aasta reklaamiturust ja raadiotel oli sellest saada 108,7 miljonit, mille kallal siis nosisid 24 eraraadiot. Vähetähtis ei ole, et sellest summast tuleb lahutada reklaami müügitegevuseks kulutatud hinnanguline 17 miljonit (omanike meelehead või kurbust praegu ei arvesta), siis 24 raadiot said 2009. aastal kasutada programmi tootmiseks ja edastamiseks ümaralt 92 miljonit krooni!

Igale ühele kokkuvõtteks

Meil kõigil on vedanud, et kõigele eespool kirjutatule vaatamata on midagi FM-sagedusel eetris ja igaühel midagi kuulata ja kiruda, kui hästi-halvasti midagi tehtud on. Aga jätkusuutlik see olukord ei ole ja kui rõhutatult kaasaegne olla, siis antud sektor vajab struktuurseid reforme. Ärgem unustagem, et eraringhäälingu suhteline keskpärasus ja lamedus on senise ringhäälingupoliitika edukas tulemus.

ERR

Tänases situatsioonis ei ole ka Rahvusringhääling India püha lehm, kes võib karistamatult nosida turulettidelt kõhu täis, tunnetamata kohustust põhjendada oma tegevust ja maitse-eelistusi. Nende enesekaitseks ei piisa üldsõnalisest, aga kõlava nimega õhukesest dokumendist nimega Rahvusringhäälinguseadus.

Ringhäälingunõukogu

Rahvusringhäälingu nõukogu poliittiib võiks end peale stopperite, millega mõõta valimiste eel oponentide eetriaega, varustada ka kaasaegsema teadmisega meediast, selle mõjust, mõjususest ja muutustest, mis tulenevad tehnoloogia arengust. Kasuks tuleb ka teadmine, mil moel leiab oma koha ja rolli televisioon-raadio üldises meediapildis.

Kultuuriministeerium

Kultuuriministeerium peaks kiirgama ringhäälingupoliitikat, mis arvestab majandusliku reaalsusega ja õigustatud ootustega, kus on oma koht ka karmis suhtumises maksuvõlglastesse, riiulifirmadesse ja hämajatesse, kes lubavad ringhäälinguluoa saamiseks üht, aga välja tuleb nagu …!? Ootaks ka selgemat määratlust, kas tähtis on formaatide erisus või miski muu, mis võiks olla riigi, rahva ja kultuuri huvides. Seda viimast saab määratleda ja peab selgemalt ja põhjalikumalt sõnastama raadiojaamadele väljastatavas ringhäälinguloas, mis täna koosneb piltlikult 11 lausest aga kehtib aastaid!

Head ja halvad kolleegid

Ülejäänud meediale ja ajakirjandusele soovin aga kirgastumishetke meediakriitika taastamisel, mis ei keskendu ainult pressiteadete äratrükkimisele, seriaalikangelaste heroilisel käekäigul või numbrimaagia astroloogilis-hüpnootilisele skisofreeniale.Ühe pealkirjaga, mille autoriks ma ise ei olnud, heade kolleegide seas juba kuulsaks sain loodan siis seda korda sisulisemat tähelepanu, sest Kuku vs Raadio 2 on väga tindine kontekstist välja rebimine, mis juhib sisulisest arutelust kemplemisele. Sisuliselt vastakem küsimustele - kas aastal 2010. sai Eesti raadiomaastik lõpuks valmis? Kellele selline tulemus kasulik on?

PS! Vabandan lugejate ees, et pealkiri ei vasta sisule!