Luts: Mitte ainult Raadio 2 ei tule kinni panna, vaid ka Klassikaraadio!

Viimaste päevade kempluses, mille avapaugu pani Hans H. Luik kolmeraudsest ja vürtsi lisas kultuurilehe Sirp juubel, on  arutelu Eesti meediamaastiku, ajakirjanduse ja raadiomaastiku üle peksnud piisavalt segast keskpõrandale kokku. Võtan korraks aja maha, et must-valgelt kirjeldada raadiomaastiku tänast päeva. Seda enam, et raadiomaastik sõltub õhklevi piiratud ressursist, mida “hellalt” kamandab Eesti riik tulenevalt oma põhjalikult Eesti riigi, keele ja kultuuri huvides kaalutletud  ringhäälingupoliitikast!?

Tehtud! Lõpptulemus 5+24+3=32

Viie valik-õigusliku eelarvet tilgatumaks kulutava raadio vastas seisab 24 eraõiguslikku, omanikule kasumit otsivat jaama, mille kõrval siis veel kolm kristlikku jaama, kes tulu ei taotle, vaid loodavad taevaste jõudude tänulikkusele. Loomulikult on põhja-eestlastel võimalik nautida mõne Soome, kagu-eestlastel Läti, lääne-eestlastel Rootsi ja ida-eestlastel Venemaa raadiote kaunist kunsti.

Tallinlasele 25 raadiot ja narvalasele seitse

Ringhäälingulubade väljastamise kaunis kunst on saanud oma võiduka lõpu ja valmis raadiomaastik ongi! Eesti riigi piiratud sagedusressurss jagatud (FM-sagedusalas) ja 32 raadiot on eetris. Ainult et olukord on Suures Eestis kummaline, sest Tallinnas on võimalik kuulajal valida 25 Eestis tegutseva raadiojaama vahel, kuid samas Kuressaares 10 raadiojaama vahel.  Eriti drastiline on olukord Narvas, kus valikus on Eestis tegutsevatest raadiojaamadest kuulajal vaid seitse kanalit ja neist vaid kolm on  eestikeelsed. Aga iga raadiohuviline saab ise eksperimenteerida, mitut raadiot suudab tema vastuvõtja tema elukohas tabada.

100% üle Eesti vaid neli raadioprogrammi

Korralik sageduste võrk ja  signaali edastamisvõimsus on tänaseks tagatud vaid Rahvusringhäälingu jaamadele – Vikerraadio, Raadio 2, Klassikaraadio ja Raadio 4. Teised peavad leppima n-ö regionaalse ulatuse või kohaliku leviulatusega. Et siis vaid ERRi kanalid levivad võimsusel, mida saab tööl kuulata kaevur, avamerekalur ja suur hulk huvilisi Eesti naaberriikides. Mida tähendab selline konkurentsi olukord efekti- ja efektiivsusemõõtmes eraõiguslikule raadiomeediale, on asjaosalistele teada, kuid õigustatult vähetähtis raadiokuulajale, kes oma valikuid teeb.

32st raadiost 24 muusikaraadiot

Pooleldi vägivaldselt saab sellise suhte, kui hinnata muusika ja sõna osakaalu Eestis tegutsevates jaamades. Kas riigi ringhäälingupoliitika eesmärk ongi pakkuda kuulajatele võimalikult laia valikut maailma muusikast, siis jääb ainult sajatada, et polka ja joodeldamisformaadil põhinevat jaama ikka veel ei ole, rääkimata veel sadadest muusikavooludest. Väljakujunenud raadiomaastikul ei saagi loota enamat, kui et mõjusat osa raadiokanalitest on võimalik eristada vaid jaama tunnussignatuuride kaudu.

120 miljonit versus 108,7 miljonit

Hinnanguliselt oli Rahvusringhäälingu raadioprogrammide loomis- ja edastamiskuludeks 2009. aastast 120 miljonit krooni ja seda viie raadioprogrammi tootmiseks. Siinkohal ei hakka arutlema, kas seda on palju või vähe, seda teab Riigikogu ja Ringhäälingunõukogu. TNS Emor on teinud kokkuvõtte 2009. aasta reklaamiturust ja raadiotel oli sellest saada 108,7 miljonit, mille kallal siis nosisid 24 eraraadiot. Vähetähtis ei ole, et sellest summast tuleb lahutada reklaami müügitegevuseks kulutatud hinnanguline 17 miljonit (omanike meelehead või kurbust praegu ei arvesta), siis 24 raadiot said 2009. aastal kasutada programmi tootmiseks ja edastamiseks ümaralt 92 miljonit krooni!

Igale ühele kokkuvõtteks

Meil kõigil on vedanud, et kõigele eespool kirjutatule vaatamata on midagi FM-sagedusel eetris ja igaühel midagi kuulata ja kiruda, kui hästi-halvasti midagi tehtud on. Aga jätkusuutlik see olukord ei ole ja kui rõhutatult kaasaegne olla, siis antud sektor vajab struktuurseid reforme. Ärgem unustagem, et eraringhäälingu suhteline keskpärasus ja lamedus on senise ringhäälingupoliitika edukas tulemus.

ERR

Tänases situatsioonis ei ole ka Rahvusringhääling India püha lehm, kes võib karistamatult nosida turulettidelt kõhu täis, tunnetamata kohustust põhjendada oma tegevust ja maitse-eelistusi. Nende enesekaitseks ei piisa üldsõnalisest, aga kõlava nimega õhukesest dokumendist nimega Rahvusringhäälinguseadus.

Ringhäälingunõukogu

Rahvusringhäälingu nõukogu poliittiib võiks end peale stopperite, millega mõõta valimiste eel oponentide eetriaega, varustada ka kaasaegsema teadmisega meediast, selle mõjust, mõjususest ja muutustest, mis tulenevad tehnoloogia arengust. Kasuks tuleb ka teadmine, mil moel leiab oma koha ja rolli televisioon-raadio üldises meediapildis.

Kultuuriministeerium

Kultuuriministeerium peaks kiirgama ringhäälingupoliitikat, mis arvestab majandusliku reaalsusega ja õigustatud ootustega, kus on oma koht ka karmis suhtumises maksuvõlglastesse, riiulifirmadesse ja hämajatesse, kes lubavad ringhäälinguluoa saamiseks üht, aga välja tuleb nagu …!? Ootaks ka selgemat määratlust, kas tähtis on formaatide erisus või miski muu, mis võiks olla riigi, rahva ja kultuuri huvides. Seda viimast saab määratleda ja peab selgemalt ja põhjalikumalt sõnastama raadiojaamadele väljastatavas ringhäälinguloas, mis täna koosneb piltlikult 11 lausest aga kehtib aastaid!

Head ja halvad kolleegid

Ülejäänud meediale ja ajakirjandusele soovin aga kirgastumishetke meediakriitika taastamisel, mis ei keskendu ainult pressiteadete äratrükkimisele, seriaalikangelaste heroilisel käekäigul või numbrimaagia astroloogilis-hüpnootilisele skisofreeniale.Ühe pealkirjaga, mille autoriks ma ise ei olnud, heade kolleegide seas juba kuulsaks sain loodan siis seda korda sisulisemat tähelepanu, sest Kuku vs Raadio 2 on väga tindine kontekstist välja rebimine, mis juhib sisulisest arutelust kemplemisele. Sisuliselt vastakem küsimustele - kas aastal 2010. sai Eesti raadiomaastik lõpuks valmis? Kellele selline tulemus kasulik on?

PS! Vabandan lugejate ees, et pealkiri ei vasta sisule!