Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Arvamus: ärgem tehkem majanduskasvust ebajumalat
Majanduskasvu saavutamine ei ole eesmärk omaette. See võib teatud juhtudel isegi ebasoovitav olla.
Lisaväärtusel ja lisaväärtusel kvalitatiivne vahe. Rõõmu tuleks tunda üleüldisest ning tasakaalustatud arengust. Üksikute sektorite ja ettevõtete areng toimub kellegi või millegi arvel.
Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70% äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1%. Üksikute suurettevõtete edu ei anna küll põhjust optimismiks, eriti kui nende hulgas domineerivad monopoolsusele kalduvad ettevõtted.
Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes.
Mõne protsendist majanduskasvu ei tasuks imetleda. Taastumine võtab sellise tempo juures väga kaua aega. Peale 18% kukkumist pole 4% tõusuga põhjust keksida. Kogutoodang ei saa ju nullile langeda?
Kiituste nurumise asemel tuleks pühenduda vigade teadvustamisele, sest sellega sillutatakse teed oodatud tendentsidele.
Maksude, sh varjatud maksude, tõstmise viljad ei jää puu otsa. Lisaväärtuse ümberjagamisele, milleks on maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud, pühendumine ei võimalda kasumlikult majandada.
Uhkeldame riigi madala laenukoormusega, pigistame silmad kinni aga elanike ja ettevõtete kohustustele.
Riigi valitsemises tuleks abstraktsete näitajate kõrval näha ka Inimest. Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes – paljudel kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Ebavõrdsus ühiskonnas on lubamatult suur, õigus valitseb õigluse üle.
Väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööratud, mis ongi teinud paljudest kerjused.
Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.
Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, nad peaksid hoopis punastama. Oleme ju paljude näitajate osas punased laternad ELis.
Taasiseseisvumise ajal oli rahvas ühtne, tulel hoiti ühte riigipada. Ühise kartulikoorte söömise üleskutset mäletavad vist kõik. Täna küpsetatakse riigipirukaid erinevates ahjudes– valitud naudivad rammusat vahukoorega kaetud küpsetist, ülejäänud peavad leppima kartulikoortest valminud maitsestamata hautisega. Statistikaga annab tõestada kõike, kuid ebavõrdsus ühiskonnas on põhjendamatult suur. Kahju, et maitsva riigipiruka nautijad seda pole märganud või tahtnud märgata.
Eluvõõrastest indikaatoritest lohutuse otsimise asemel tuleks panustada puuduste teadvustamisele.
Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jõukuse vahele ei tasu võrdusmärki panna. Eriti veel siis, kui tulusamad ettevõtted kuuluvad välismaalastele ja inflatsioon on kõrge.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.