Liive: Energiasektorile laiem pilk

Esiteks, me ei tea, milline on tuleviku kliimapoliitika. Ta võib olla karmim või vähem karmim. Me ei saa hoida kõike sama ressursi peal. Põlevkivi osakaalu vähendamiseks Eesti elektritootmises on ka väga praktiline majanduslik põhjus. Eestis on võimalik põlevkivist rohkem väärtust kätte saada, kui me toodame sellest vedelkütuseid. Arvestades neid asjaolusid, peame kindlasti vaatama lisaks põlevkivile teisi alternatiive. Samas tõdeme, et põlevkivi on meie enda oma, lihtsalt kättesaadav ja tuntud tehnoloogia – kindel. Arvan, et arengukavast tulenev otsus ehitada põlevkivielektrijaama uus plokk, võtab seda reaalsust arvesse.

Tõsi on see, et kui me räägime elektritootmisest, siis on jõuliselt juurde tulnud taastuvenergia. Seda nii tuulikute kui ka biomassi näol. Taastuvenergia osakaal Eestis on juba väga märkimisväärne. 2020. aastaks seatud eesmärk taastuvenergia osakaalu kohta energiatootmises saab juba varsti täis. Tuumajaama optsiooniga oleme edasi tegelenud. Kas ta tuleb või mitte, näitab tulevik. Praegu on vara hinnangut anda.

Vaja laiemat pilti. Kui me vaatame elektri teemat, siis me ei peaks vaatama seda ainult Eesti, vaid Eesti, Läti, Leedu ja Põhjamaade kontekstis. Peaksime vaatama ka elektritootmisportfelli suuremas turus, mis juba on meie turupiirkond ning mis üha rohkem ja paremini integreerub.

Kui me ütleme, et gaasipõhist elektritootmist on vähe, siis see on tõsi. Seda praktiliselt polegi. Natuke elektri ja soojuse koostootmist Iru jaamas, mis ka kuigi palju tööd ei saa. Aga kas on põhjendatud, et suurendame oluliselt elektri tootmist gaasist? Samas teame, et Leedus ja Lätis on gaasi osatähtsus suur. Nii et tervikuna on sel turul gaasi ja Vene impordi osatähtsus väga suur.

Eestisse minu teada otse Vene elektrit ei tule. Tuleb läbi Latvenergo, kes müüb seda Eesti klientidele Latvenergo garantiiga. See ei tähenda, et kui Eestisse otse Vene elektrit ei tule, siis peame seda importima hakkama. Seda tuleb Läti ja Leedu kaudu niigi. See on see portfelli mõte elektrituru mõttes: kas see on vaid Eesti või vaatame suuremat regiooni? Minu sõnum on selge – me peame vaatama suuremat regiooni. Baltimaad ja Põhjamaad koos, sest see on üks turupiirkond.Oleme energiasaare staatusest välja minemas. Teine ühendus Soome selle tagab. Meil on ikkagi 1000 MW Põhjamaadesse ühendust. Loomulikult Leedu-Rootsi ja Leedu-Poola kaabel annaks vürtsi juurde, aga me ei ole elektri mõttes enam saar.

Avatud turg vs elektri hind. Elektri hind on vabaturul väga muutlik ehk volatiilne. Ta ei sõltu Eesti Energiast ega Eesti turuosalistest. Ta sõltub sellest, milline on hüdrojaamade veereservuaaride tase Norras. Näiteks detsembris tuli lumi maha vihmana, reservuaarid olid täis ja hinnad läksid madalaks. Hind hakkab sõltuma sellest, kas Norra mägedes lumi sublimeerub ehk läheb tahkest olekust otse gaasiliseks või sulab veeks. Hind hakkab sõltuma väga praktilistest asjadest.

Loomulikult turg pakub, ka Eesti Energia, mingiks perioodiks fikseeritud hinnaga tooteid. See vast Eesti Energiat vabaturul eristabki, et meil on oma tootmine ja me teame tootmise kulusid ning turust sõltuvaid kulusid, nagu CO2. Saame riske maandada. Saame pakkuda klientidele ka pikemaks ajaks fikseeritud hinnaga tooteid. Näiteks isegi InterRao, kellel on ekspordi monopol Venemaal, peab suure osa elektrist ostma Venemaal börsi hinnaga ja ta ei tea, mis hind tal kahe-kolme aasta pärast on. Kõigil suurematel elektritarbijatel ongi kõige suurem otsus, milliseks perioodiks elektrihind lukku lüüa või jääda sõltuma täielikult keskmisest börsihinnast, mis on ka võimalik.

Ei taha kedagi hirmutada, aga tõsi on see, et kui vaatame elektrituru ajalugu, siis keskmine turuhind on kallim kui see suletud hind, mis Eestis praegu on. On hetki, kui ta on odavam, aga vabaturul reeglina aasta keskmiselt on hind siiski kõrgem. Ei taha kellelegi tekitada põhjendamatuid ootusi, et turu avanemine tooks kaasa elektrihindade drastilise kukkumise.

Taastuvenergia. Eesti Energia on investeerinud taastuvenergiasse suurusjärgus 250 miljonit eurot, kui me võtame arvesse ka pooleliolevad projektid. Ainuüksi jäätmepõletusprojekt maksis 100 miljonit eurot. Ka Balti Elektrijaamadesse investeerisime näiteks 14 miljonit eurot, et biokütust ette sööta. Loomulikult investeerimiskindluse mõttes on meie seisukoht sarnane kõigi teistega, kes on investeerinud taastuvenergeetikasse: kellelegi ei meeldi asjade muutmine tagantjärele. Kui vähegi võimalik, sooviksime näha seda, et taastuvenergia toetuste muudatused oleksid tulevikku suunatud. Need investorid, kes alles hakkavad kaaluma investeerimist, teeksid oma kaalutud otsuse.

Aga selge on see, et riigil on otsustusvabadus, mida ta tahab teha, kui ta tunneb, et ta on kuskil liiga lahke olnud. Ütleme ausalt, ei mina ega keegi teine taastuvenergiasse investeerinud firmajuht ei saa sellele kätt ette panna. Kui me kuulame avalikult numbreid tootluste kohta, võib teinekord tekkida küsimus, kas need määrad on olnud mõistlikud. Praegune skeem põhineb toetusel pluss turuhind ning turuhind on kõikuv – vahel on ta kõrge, vahel on ta madal. See peaks olema riigi kaalutletud otsus juba planeerimisel.Eesti riik ei ole kindlasti ainuke, kes kaalub seda küsimust. Euroopa Liidus on paljud riigid sellega tegelenud. On suure hooga mindud päikeseenergiat toetama ja kui toetust on ülearu palju ning on tekkinud investorite buum, on seda vähemaks keeratud. Praegu ootavad kõik taastuvenergia tooted selgust, mis siis saab. Kuidas jääb.

Börsist. Olen selle koha pealt alati positiivne olnud. Olen Äripäevaga ettevõtte börsile viimise küsimuses ühte meelt. Eesti Energial on selle ja järgmise aasta jooksul vaja võtta vastu mitmeid investeerimisotsuseid. Neist suuremad on, kas ehitada II energiablokk põlevkivi ja biokütuse peal Narva või Leetu tuumajaam. Kui õlitehas läheb ilusti käima, siis tuleb otsustada järgmiste õlitehaste ehitus, et hakata tootma vedelkütuseid juba korralikus mahus Eestis.

Need kõik otsused eeldavad ka finantseerimisotsust. Praegu ei ole omakapital piisav isegi koos selle 150 miljoni euroga, mis riik lisab sel aastal meie omakapitali. Järgmiste investeerimisotsuste tarbeks on vaja uusi otsuseid. Kindlasti tuleb järgmised investeerimisotsused teha käsikäes finantseerimisotsustega. Vaba omakapitali meil üle ei ole. Päeva lõpuks on küsimus, millise tempoga ja kuidas Eesti Energia tulevikus edasi areneb. Loomulikult on siin sõna öelda omanikul ehk Eesti riigil.

Autor: Sandor Liive, Harry Tuul