Hispaanias paugub majandustalv
Hispaania peab oma alanud majandusaastat õigustatult rängaks: jõhker kärpekava, maksutõus ja palkade külmutamine on vaid mõned näited sellest, mida peab Euroopa abipaketist ja avalikust häbist pääsemiseks ette võtma rohkem kui 46 miljoni elaniku ja Euroopa suurima tööpuudusega riik, kirjutab Hispaanias elav ajakirjanik ja kirjanik Helen Eelrand.
Möödunud aasta lõpus ametisse astunud uus parempoolne valitsus eesotsas peaminister Mariano Rajoyga on juba löögi alla sattunud: mõistagi polnud valimiskampaaniat tehes nendest paratamatutest, kuid paraku ebapopulaarsetest otsustest juttugi. Pigem jäi avalikest esinemistest kõlama, et maksutõus, iseäranis käibemaksu oma, on viimane, millega hispaanlased arvestama peaksid. Ja riigis, kus kodanikud on harjunud oma õiguste eest häälekalt seisma, ei jääda taolist sõnapidamatust loomulikult hambad ristis ära kannatama, vaid vastatakse arvukate meeleavalduste, miitingute ja plakatitega.
Diskussiooni alla on sattunud näiteks siiani üsna elementaarseks peetud tasuta koolitransport ja üüriabi vähemkindlustatud kodanikele. Külmutatud on miinimumpalk. Turismisektor, Hispaania pääsetee ja tagala, ei toonud möödunud aastal sisse oodatud tulusid ning sellegi võrra on alanud aasta riigile raskem.
Visalt, häbenemata ning teinekord ka kahjuks tagajärjetult protestivad hispaanlased omavalitsuselt saamata palkade vastu (mõningatel juhtudel on palk viibinud juba kuid) ning annavad ühemõtteliselt teada, mida nad arvavad suletud ning Hiina üle kolitud tehastest, mis siinsesse töötutearmeesse veel tuhandeid juurde toodavad.
Ka ootab Hispaaniat ees aegade suurim avaliku sektori kulude kärbe. Esmarkordselt ajaloos avaldati tänavu kuningakojale kuluvad summad, mis, tõsi küll, osutusid mitmete Euroopa kuningakodadega võrreldes kordades väiksemaks. Oma palkade vähendamisega tegi möödunud aastal algust juba eelmine, sotsiaaldemokraatlik valitsus. Pensionireform, mis muu hulgas toob kaasa ka pensioniea järk-järgulise tõusu, suudeti samuti kuidagiviisi alla neelata.
Et ühiskonna haavatamale poolele ränki otsuseid kuidagigi kompenseerida, on valitsus otsustanud pensione 1 protsendi võrra tõsta ning jätta töötu abiraha senisele, 400 eurosele tasemele. Sest just 20protsendiline üleüldine ning lausa 40protsendiline noorte tööpuudus on põhiraskus, mille ees riigijuhid sõltumata poliitilisest kuuluvusest juba mitmendat aastat seisavad.
Uus peaminister on valimislubadusi jagades kinnitanud, et teab, milliste vahenditega seda lahendada, ehkki midagi uut ja maailmavallutuslikku tema välja käidud ideedest seni ei aimdu.
Hispaania majandus on ülejäänud Euroopaga võrreldes eripärane oma tillukeste pereettevõtete osakaalu poolest – neist enamiku moodustavad baarid ja poed ning linnapildis ringi vaadates on kaalukauss ikka veel tugevasti nende avamise, mitte sulgemise kasuks. Samas, teades hispaanlaste harjumust pea kogu vaba aeg kodust väljaspool veeta ning endale mõnusat õhtusööki ja klaasikest õlut või veini mitte kunagi keelata, on nende uudishimu uute avatud kohtade suhtes vaatamata rasketele aegadele midagi loogilist.
Investeerimisalastest soovitustest on kõlama jäänud kaks äärmust: alati rasketele aegadele omane nõuanne kulda investeerida ning teisalt kasutada võimalust valdkonnas, milles Hispaania vaieldamatult Euroopa esirinnas sammub: taastuvenergia.